Mõtteid Eurovisioonist

/ mai 14, 2017/ Filmid & sarjad, Inimesed & ühiskond, Meelelelahutus/ 2 kommentaari

Eilsel ilusal, tõesti ilusal ja soojal maikuu õhtal oli ETV ja paljude teiste riikide otse-eetris 62. Eurovisiooni Lauluvõistlus, mis sel aastal toimus eelmisel aastal Dšamala võidu tõttu Ukrainas Kiievis. Selle aja jooksul on võistluse võitnud enim Rootsi ja Iirimaa, Prantsusmaa ja Luksemburg, Holland ja Suurbritannia, Taani ja Iisrael ning Norra. Ühe korra, 2001 aastal kuni tänase päevani kogu maailma üllatanud võit tuli Eestile, kui Tanel Padar ja Dave Benton võistluse Taani ees kinni panid. Paraku pole mul olnud õnne seda ülekannet näha .
Kahjuks “Verona” Koit Toome, kes esmakordselt esindas Eestis 1998.aastal looga “Mere Lapsed”, ja Laura, kes Suntribe’i koosseisus osalesid eurolaval Kiievis 2005.aastal, esituses finaali ei jõudnud .
Siiski eile Armsakesega kuulasime finaali jõudnud lugusid ning tõtt öelda olid (peaaegu) kõik esitused igavad. Mitte mingit huvi ei äratanud. Siis aga hakkas kõlama Itaalia lugu, mis olemuselt hästi lõbus ja tempokas. Muidugi gorilla oli huvitav vaatepilt, aga ma ei ole pointile pihta saanud . Miks oli seda gorillat sinna vaja? Leian, et lihtsuses peitub võlu ning esitus oleks olnud ilma täitsa normaalselt tantsiva ahvita sama hea .
Mõelda vaid, et siiamaani olid mu lemmikud eurolood üldse (loe: läbi aegade) Inese “Once In A Lifetime” ja Brainstormi “My Star”, ent nüüd, kui selle aastane eurokas läbi, tekkis kolmaski ja Armsakese sõnul temalegi uus suur lemmik – Jacques Houdek esitatud “My Friend” , samaaegselt hästi tempokas ja ilus kui kurb ja nukker (loo sõnad loetavad [popup url=”http://www.muleioleblogi.net/wp-content/uploads/2017/05/my-friend.html” height=”650″ width=”900″ top=”5px” scrollbars=”auto” alt=”popup”]siin[/popup]) ning mis tõesti oli võimas nii finaalis, kui ka poolfinaalis… Tõega! Mulle tohutult meeldib Houdek, kes lugu esitas, hääl. Samuti kandis veatult välja, vähemalt selline on minu arvamus, falsetto. Ja see, et laval on viiul ja kontrabass… Hea valik! Ja muidugi inglise ja itaalia keel omavahel perfektselt kokku mullitada. Lihtsalt super! Üks võrratu laul ja super esitus! Ning võimas tenori hääl – tõeliselt hea häälega laulja . Ja kas just tenor, võib-olla lausa basstenor või koguni bariton , kuna hääleulatus on fantastico. See tegigi loo heaks. Minu meelest sobib Horvaatia loole just kõrgete häältega meeslauljad, nagu seda on nimetatud isik. Hea laul ja tugev esitus! Operaatoritööst, mis antud loo ajal tehti, pole sugugi paha. Näib, et on tabatud naelapea pihta ning kaameraid on peaoperaatori ja operaatorite poolt filmitud võimalikult täpselt loole sobivalt. Ja see on neil õnnestunud kuradima hästi! Ainus võitja sel aastal minu jaoks !
Ja esimest korda Eurovisiooni ajaloos ja Portugali osalemise jooksul toimub järgmise aasta lauluvõistlus Portugalis, ilmselt Lisbonis, mis minu jaoks polnud võitu kuidagi väärt, kuna lugu oli liiga aeglane ja tohutult igav, (täiesti) tuim . Ime, et ma ekraani ette magama ei jäänud, kusjuures Armsake täiesti suikus. Seega tema seisukohast võttes polnud jama ja igav mitte ainult Portugali lugu, vaid terve kogu show, isegi hääletus, sest ei olnud üllatusi .
Tõepoolest olen temaga täelikult päri. Ajal, kui omavahel pidasid vihast duelli 10 ja 12 punktide saamisega Eesti ja Taani, oli hääletus ja kogu punktide jagamise kulg tunduvalt põnevam. Sa ei teadnud kunagi ette enne 2-3 viimast punktide andjaid, kes võiks võita. Kõige ehedam näide olekski mainitud Eesti võit 2001 aastal. Mitte keegi ei ennustanud võitu Eestile, pigem ennustati meid võimalikult lõppu. Ja heitlus I ja II koha peale Eesti ja Taani vahel oli äärmiselt põnev. Võitja vaheldus pidevalt. Aga… Eurovisioon on juba kord selline huvitav võistlus, kus lõpp tulemus võib sootuks erineda fännide ja kihlveokontorite omast. Ka eile teadsin esimese viie riigi häälte järgi ära, et võidab Portugal, sest edumaa tõusis kiiresti. Ja kui jagati välja žürii hääled, siis ütlesin Armsakesele, “et näe, mis ma ütlesin, et Portugal võidab!”;
Tahtsin öelda sedagi, et võistluslugudel võiks olla ajapiirang. See teeks võistluse veel põnevamaks vaatajatele-kuulajatele ja raskemaks laulukirjutatele, kuna ei tohi ületada lubatud ajalimiiti, mis oleks maksimaalselt täpselt 3 minutit. Leian, et laulukirjutajad mõtleks hoolega enne teose avalikustamist läbi, kas ikka sobib või mitte. Ja kärbivad, kui vaja! Kuid kõike seda tehakse põhjalikumalt kui praegu.
Muidugi poliitikast ei tasuks üldse rääkida, sest ükskõik kuhu ka ei läheks, ikka kohtame poliitikat iga nurga peal. Nii ka Eurovisioonil. On äärmiselt kurb ja kahetsusväärne, et laule hinnatakse vähem kui naaberriigiks olemist. Tundub vähemalt nii. Olen veendunud, et oleksime sel aastal Läti ja Leeduga ning ilmselt Venemaaga samas poolfinaalis olnud, oleks häältearv meid ka edasi lasknud. Näiteks esimeses poolfinaalis oli Soome ja Läti ja Rootsi ning teises Taani ja Leedu, samas kui Ida-Ukrainas sõjategevuse tõttu Venemaaga (Krimmi annekteerimine) ei lubanud Ukraina Venemaa lauljat ja ajakirjanikke üldse riiki. Puha poliitiline värk, teate! Kõik, mis hiilgab ja helgib ei ole paraku kuld!
Ning viimaseks, mis viimasel hetkel, olles kirjutanud seda teksti praktiliselt terve tänase päeva, soovin mainida seisukohta Eurovisioni intro muusika kohta, mis on ikka tõeliselt lühike . Saan aru, et eetriajad on tohutult kulukad ja eetriaeg plekib rohkem kui tutikas Corvette, ent minu kui teemamuusika austajale oleks see nagu narrimine . Teemamuusika õige introga peaks kestma, vähemalt Eurovisioni võistluse puhul kindlasti mitte alla 45-50 sekundi. Ei tasuks alahinnata Marc-Antoine Charpentier loomingut. Instrumentaalina on lugu suurepärane ja sobib valatult Eurovisiooni Lauluvõistluse tunnuslooks .

Vat sellised mõtted, emotsioonid Eurovisiooni Lauluvõistluse osas, suunas.
Mida arvate kõigest sellest Teie?