Allikas: Ekraanitõmmis saatest, TV3
Oeh, juba enam kui kuu on möödunud mu viimasest blogipostitusest. Aga nüüd on aeg taas end blogimaailma tagasi tuua. Ja kahel teemal.
Esimene neist on Eesti Blogiauhinnad 2017, kuhu blogijad saavad end neile sobivas kategoorias rahvahääletusele kandideerida. Olen võrreldes teiste blogijatega saanud kindlasti vähem kirju, aga olen saanud mõned tüdrukutelt, kes tundsid huvi mu kandidatuuri vastu selle aastasel EBA-l. Vastuseks neile neidudele ja kõikidele, kes mingil põhjusel sellest huvitatud on, et eelmisel kuul mõtlesin selle üle pikalt ja otsustasin ühel toredal hetkel, et Mul ei ole blogi end sel aastal auhinnagalale kohale ei tari ja oma kandidatuuri eluliste blogide kategoorias ega meesteblogi rubriigis ega üheski teises katis ülesse ei sea. Muidugi alguses oli kahtlusi mitmeid, kuna kohati on kurb sellest mitte osa võtta, sest blogindus on saanud minu elu üheks suureks osaks, samuti oleks tore ja meeldiv kohtuda erinevate isikutega, kellega seob ühine hobi – blogimine. Mulle meeldib kirjutada, olenemata ja hoolimata sellest, et ma ei ole mingi kirjandusteadlane ega pole kirjutamises suur meister ja teen kirjavigu. Ega pole teejuht. Ilmselt mitte ka iidol. Tagasivaadet tehes olen kirjutanud mitmetel erinevatel teemadel, sellistel lihtsamatel, aga olen postitanud minulegi üllatavalt seksiteemal, mis omal ajal paksu pahandust tõi ja millest mitte keegi absoluutselt väietavalt aru ei saanud. Aga see on mu isiklik päevik, mis tehtud avalikuks. Kirjutan siin just nendel teemadel, millest mina tahan ja soovin, meeldigu see teistele või mitte. Sel aastal siis selline otsus. Mis juhtub järgmisel aastal, seda näitab ainult aeg.
Teiseks teemaks on mõni nädal tagasi TV3-s tele-eetri Liisa ja Heleniga vallutanud “Prooviabielu”, kus neidude, kes olgem ausad on tegelikult väga kenad tüdrukud, esimesteks prooviabikaasadeks olid Žiga ja Kalvi-Kalle, kellest peale saadet tekkis internetiavarustesse, kaasa arvatud YouTube’i paroodia- ja naljavideosid nagu seeni Palivere metsa peale vihma. Jah, muidugi jättis Kalvi-Kalle oma suhtumisega ebameeldiva ja osadele vaatajatele ülbe mulje. Aga mis sellest. Inimene on inimene sellisena, nagu ta on loodud.
Otseselt mind Kalvi-Kalle ega Helen ei härinud, siiski oli paar asja: Kalvi puhul see, et veidikenegi tuleks mõelda ka teise inimese peale, antud hetkel Heleni peale, kes mehele ette ja taha kõik ära tegi. Ja teiseks sõimamine ei ole kohane ühelegi mehele ega naisele. Aga ta üritas. Ja üritamine on pool võitu.
Seevastu Heleni puhul häiris mind linnupuuri ehitamise ülesande andmise ajal tema põhjendus sellele ülesandele, et kontrollida ruumilist ja loogilist mõtlemist ja arvutusoskust. Just arvutamisoskus (mingil määral ka ruumiline ja loogiline mõtlemine) on see, mis mulle ei meeldinud. Nimelt ei saa kõiki inimesi võtta ühe ja sama puuga, ei saa loota, et inimene on ühes või teises või kolmandas tegevuses hea. Kui ikka ei ole matemaatilist oskust (või ruumilist või loogilist mõtlemist) antud, siis ei ole. Selle järgi meest või naist valida oleks ääretult tobe. Ja teiseks juba avasaates mainitud ja näidatud eestikeeleliselt vigased laused, mis Heleni jaoks automaatselt tähendab elementaarse hariduse puudumist. Ka sellega ma nõustuda ei saa, sest osad inimesed ei saagi mitte kunagi eestikeelt selgeks ja jäävadki kirjutama vigaselt. Ma tean mitut inimest, kes on läbinud kõik 12 klassi (ei oma tähtsust, kas keskkoolis või kutsekeskkoolis), kuid tänase päevani need inimesed kirjutavad täiesti vigaselt. Praktiliselt igas sõnas on neil viga, rääkimata muidugi kirjavahemärkide kasutamisest – nendest ei teata absoluutselt mitte midagi, neid nagu polekski olemas. Samas tean isikuid, kes pole lõpetanud põhikooligi, aga eestikeeleline kirjutamine on hea ja nuriseda ei saa. Isegi kirjavahemärke teab. Seega minu meelest on elementaarse hariduse puudumine vigaselt kirjutamise osas vale väide. Kui inimene lihtsalt selgeks asju ei saa, siis ei saagi. Punkt.
Muideks minu puhul oleks supernäide vene keele oskus. Ma õppisin keelt alates 6.klassist põhikoolis ja kutsekeskkoolis, aga tänase päevani ei ole ma keelt selgeks saanud, sest minu jaoks on vene keel üks raskemaid keeli üldse. Kuid see, et ma vene keelt või midagi muud ei oska, ei tähenda elementaarse hariduse (või isegi kõrgema hariduse) puudumist.
Mis puudutab Kalvit ja tema suhet ööklubidega, siis kohati meenutab väidetav noortalunik mulle mind ennast, kuna minagi (öö)klubides kunagi käinud ei ole ega lähe ka sinna tulevikus. Ma kusjuures ei tea miks, aga mulle mingil põhjusel ei meeldi ööklubisid külastada. Tantsimisega on sama lugu – see on üks paljudest asjadest, mis minus tohutult ebameeldivust ja -mugavust tekitab. Muidugi ma olen tantsitud, vähemalt üritanud, aga see ikkagi ei ole minu Nokia.
Asudes tagasi noorpaari juurde, siis kui noored end tõepoolest leidsid üksteisele sobivat ja armusid ning soovivad koos olla, siis milles probleem? Kusjuures ei häirinud mind ei Helen ega Kalvi-Kalle, vaid hoopis Heleni sõbranna (vist oli Kristi või midagi), kes tele-ekraanilt vaadates oma arvamust avaldas. Minu meelest poleks seda sõbrantsi sinna üldse vaja. Tundub mingi Kalvi või Kalle või Kalvi-Kalle nimeliste meeste vihkaja olevat. Mis on see tema asi, kes Helenile sobib või keda neiu vaatab. Või kellega voodirõõme jagab. Või missugune on Kalvi-Kalle või milline välja näeb. Kui sõbrannale ei meeldi, pole midagi teha, aga teha maha sõbranna valikut oli ikkagi vale. Oleks tegu olnud arvamusega on teine lugu, aga väide kõlas nagu “käsk”, et vat seda meest sa võtta ei tohi. Bla-bla-bla! Inimese enda vaba tahe oma elu üle otsustada. Ka häiris mind see, et Heleni soov ennast Kalvi-Kalle nõudmisel mitte meikida ei olnud Kristile üldse mokkamööda. See oli ikkagi Heleni otsustada! Ja muidugi veel see mõte plika suust, et Kalvi-Kalle ei oska suudelda. Jällegi – mis see sinu kuradi asi on. Kui ei oska, siis ei oska. Inimene õpib elades ja vajadusel teiste abil. Küll Helen poisile suudlemise selgeks teeb! Samahästi võiks Kristi Helenile ette heita, et saa’p oska üldse Belarusiga sõita. Küll Kalvi õpetab!
Ja lõpp, kui noorukeste neidude proovipeigmehed lahkusid, oli telekanalil täielikult metsa. Sõbrantsid hindavad noorte sobivust punktidega 10-palli skaalal. See on ikka nõmeduse tipp! Miks on hindamist vaja? Kuidas saab hinnata inimest ja inimeste sobivust teise inimese antud puntki kaudu? Ei saagi! TV3 oleks pidanud lõpetama saate Kalvi-Kalle lahkumist tühjal Tartu tänaval “Goodbye My Lover” saatel.
Nii et ma ei tea. Olgu see näitemäng, mida nimetatud noored (pigem siiski Kalvi-Kalle) ka kinnitasid, või mitte, kuid mina arvan, et pole sellel saatel häda midagi. Inimestele on vaja meelelahutust. Ja enamus inimestele teeb meelelahutust teine inimene. Mil moel seda tehakse, ei oma absoluutselt mitte mingit tähtsust.
Kusjuures Heleni ja Kalle vahel tõepoolest säriseb. Nõustun Heleniga, et inimestevahelist tõmbuvust ja muidugi tundeid on äärmiselt raske seletada, kui vaat et isegi mitte võimatu. Kalvi-Kalle võib-olla väga tore inimene. Ei tasuks tele-ekraanil nähtu põhjal teist olevust maha kandma hakata, nagu enda meelest tegi seda Kristi ja paljud televaatajad, kes Kalvi-Kallest on mitmeid paroodiavideosid ja üldiselt tema kulul nalja teinud. Kurb muidugi. Millega ta selle ära teenis? Lihtsalt sellega, et on selline, nagu ta on?
Mina ei hakka siin postituses ega oma isiklikes mõtetes inimest maha tegema teise poolega üldse tutvumata. Siin kehtib kuldne lause, et esmamulje võib olla petlik! Ja tasuks meeles pidada, et kõik, mis paistab tele-ekraanilt, ei ole kuld.
Saingi öeldud, mida öelda tahtsin. Ei õnnestunud vist kõige paremini, aga vähemalt on öeldud. Mis hakkab saates edasi saama, näitab aeg. Ja kas Helen ja Kalvi-Kalle jäävad kokku, ka seda näitab. Sisimas loodan, et kui nad tõesti on üksteist leidnud ja armastavad teineteist, siis jäävad kokku ja elavad õnnelikult.
Ma Liisa blogi olemasolu kohta midagi väita ei oska, küll aga on see olemas Helenil ja see asub siin: heltzz.blogspot.com.ee