Foto: www.ohtuleht.ee/152246
Näib, et viimasel ajal ilmub mu sulest muinasjutte rohkem kui Vändras saelaudu toodetakse.
Siin minu teine, mitmeid kordi muudetud ja varem avaldamata muinasjutt, millel nimeks “Nohu” (kellega meist kõik elu jooksul ka kokku puutuvad) ning mille kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma varasemast postitusest, mis avaldatud samuti “Nohu” nime all. Tegelikult valmis selle muinasjutu esmaversioon enne “Piparkoogi heategu”, kuid täna sai see uue kuue uues viimistluses ja on esmakordselt teie ees kõige värskemas versioonis.
Kunagi ennemuistsel aja elas Litoveli[ref]Sama nime kannab ka üks Tšehhi õlu – Pivovar Litovel[/ref] (koduleht) linnas kuri kubermang Nohu.
Tema kurjusega puutusid kokku kõik linnaelanikud, nii mehed kui naised, lapsed ja loomad, isegi turistid said Nohu kurjusest osa.
Paljudel oli köha ja nohu, kurgu-, pea- ja liigesevalud, palavik ja vett jooksvad silmad, silmaalused puńased nagu keevitajal ning kõik võimalikud muud hädad.
Ühel päeval aga sattus linna pikk valge habemega meesterahvas, seljas punane kuub ja peas punane valge tutiga päkapikumüts, kellel nimeks Jõuluvana.
Ta astus saanist välja, andis Dasher’le, Dancer’le, Prancer’le, Vixen’le, Comet’le, Cupid’le, Donner’le, Blitzen’le, Rudolph’le[ref]Jõuluvana põhjapõdrad. (Punanina) Rudolph on Jõuluvana saani juhtivate põhjapõtrade liider[/ref] mõnusa ja hea kelgusaani sõidu eest preemiat ning sammus siis rahuliku sammuga 15-kohalise motelli poole.
“Palun üks tuba ühe voodiga üheks ööks,” oli Jõuluvana soov.
Huvitavast külalisest oli kuulnud ka Nohu, kes armu ei andnud ning asus tööle:
“Abraka-dabra,
üks, kaks, kolm,
tuhka ja tolm,
haigeks nüüd
pead jääma sa!” lausus Nohu juba pähe kulunud võlusõnu, koondades kogu oma mõtted ja jõu Jõuluvanale.
Järgmise päeva hommikul, kui juba päike sätendama pani lume, ootas Nohu õnnelikuna käsi kokku hõõrudes Jõuluvana, et tunda rõõmu ja nautida oma pahateo tagajärgi ja järjekordset kurjusetegu.
Varsti, mõne aja mööduses astus motelli uksest välja Jõuluvana, sama terve ja rõõmus kui päev varem, haigusest ei haisugi.
“Mida elu!” oli Nohu marus. “Mida jama!”
Seepeale silmas ta Jõulutaati, kes talle kummalise pilguga otsa vaatas.
“Atsihh,” aevastas Nohu mõne aja pärast külmast värisedes. “Hakkan vist haigeks jääma,” mõtles paharett endamisi ning võttis kannapöördelt põhisuuna vihasena oma kabineti poole.
“Mäs?! Ei ole võimalik!” oli Nohu ehmunud nii, et silmad läksid suureks nagu tõllarattad.
Esmakordselt elus oli Nohu haige ja ta elas seda väga raskelt üle, pääsedes imekombel eluga. Kuid Jõuluvana plaan luhtus: Nohu teeb siiani halba kogu maailmas, tehes päevas haigeks enam kui miljon inimest maailmas, nendest hukkub aastas mitukümmend inimest.
Sellest ajast peale, kui Nohu kohtus Jõuluvanaga, muutub Nohu iga päevaga järjest julmemaks.
Oma vigadest ta ei õppinud ja teeb palju pahandust tänasepäevani.