Vahva, kui mõnsa ilm õues täna on. Korra küll tibutas vihma, aga see oli väga korraks, sel ajal, kui pudeleid peale “Sõpru” taaravastuvõttu viisin. Kuuskümmend eurosenti potsatas tasku nagu känguru, kes vahet pidamata, lapsukesed kukrus, ringi hüppab.
Vahest siia ja teinekord sinna,
kuid teinekord ei
viitsi üldse kuhugile minna 
Ja mõelda vaid, et täna on juba 21. juuni. Aeg läheb kiiremini, kui aimatagi oskame. Varsti käes Jaanipäev. On neid, kes ei tee Jaanipäeval midagi. On ka neid, kes on rahulikult omas kodus, koduhoovis, grillivad, istuvad ümber suure või väikese lõkke, ajavad jutte või laulavad, saatjaks kidramängija kitarriga, libistavad õltsi või muud alkohoolset jooki 
Ja on neidki, kes on plaaninud Jaane ja Jaanikaid pidada veidi laialdasemalt, võttes jalad alla ja suundudes linna või oma kodukandi Jaanitulele.
Olenemata sellest, et elan linnas, praktiliselt või peaaegu kesklinnas, ei ole mul plaanis minna linna Jaanikale, mis süüdatakse kell 21:43, ning mis Kuressaare Kultuurivara andmetel on traditsiooniliselt ilus, suur ja muidugi kauakestev (tõenäoliselt hommikuni välja).
Mina ei saa selle püha mõttest 100% aru. Jah, ta on suvepüha, Eesti rahvakalendri suvepüha. Kuid mis sellest suve saabumisest ikka tähistada. Sama mõttetu tegevus kui jõulud. Ainus tähtpäev, mis Jaanipäevast ja muidugi jõuludest ning teisteski tähtpäevadest veel mõttetum on, on Eesti taasiseseisvumispüha 20.augustil. Aga teisest vaatevinklist on ju Võidupüha 23. juunil, millega tähistatakse Eesti võitu Võnnu lahingus, kus Eesti väed võitsid Cēsise all Landeswehr’i (loe: Landesveeri). Sellest saan veel aru. See on ajalooline hetk. Ajalooliselt väärtuslik.
Kuid tähistada suve algust – suhteliselt mõttetu tegevus 
Ainus asi, mis kogu selle juures positiivne on, on seltskond. Oled inimeste seltsis, kellest hoolid, keda pead oma sõpradeks. Aetakse juttu, grillitakse, ja ollakse niisama, lõõgastutakse, tuntakse mõnu seltskonnast, toidust-joogist, grillist. Vot see on peamine. Kui on õige seltskond, õiged sõbrad, siis peaks olema kõik igati OK.
Siiski ei tasuks kunagi unustada, et tuli on inimese sõber ainult siis, kui osatakse sellega ümber käia. Üks väike viga ja tulest võib saada inimese suurim vaenlane;
Mõned päevad tagasi leidsin Aarne blogist paar viidet lehekülgedele, mis kontrollisid 1) blogi sõnaohtrust ehk palju sõnu sissekannetes autor(id) kasutavad ning 2) kui palju kasutatakse veeberites vandesõnu ehk mitte just neid kõige ilusamaid sõnu. Lasin teha Mul ei ole blogi lehele samuti mõlemad hinnangud ja tulemused tulid sellised:
-
- Testi tulemusel on minu sissekanded 55% lühemad enamus blogidest
-
- Vandesõnade meetri andmetel on mu bloggeri vandesõnade tase madal ehk 0%
Ma ei tea, kas saan tulemustega täielikult nõustuda. Pigem ei. Vandesõnade testi tulemus on küll null, aga siin mängib vist pointi seegi, et väliskeelne sait ei pruugi tunda eestikeelseid vande- ja roppsõnu. Seepärast siis ka 0%. Ja kui ta tõesti tunneb eestikeelseid halbu sõnu, mida siiski uskuda ei soovi, siis eeldatavasti olen kasutanud neid äärmiselt vähe. Pigem usun, et õige on esimene variant.
Ja kas tõesti on kesmistel blogidel, kes samuti on selle testi läbinud, tekstide pikkuseks ligi 400 või enamgi tähemärki? Kui nii, siis olen ju väga laisk kirjutaja. Mis siis ikka, kui nii, siis nii.
Samuti otsustasin mõned päevad tagasi proovile panna oma teadmised “Kes tahab saada miljonäriks?” interneti versioonis, kus reeglid samad: tuleb vastata 15-le küsimusele ja peavõit – miljon krooni (~ 63912 eurot) on sinu. Ei, ei saa kurta. Küsimused olid kohati suhteliselt lihtsad, enamuses vähemalt, kuid oli ka neid, mida ma kindlalt ei teadnud, milles kindel ei olnud või mida umbes teadsin, kuid veidi kahtlesin. Viimaste puhul kasutasin tavaliselt just seepärast 50:50 õlekõrt, et saada oma arvamusele kinnitus. Teinekord aitas, teinekord mitte. Lindistasin miljonijahti ja video mu läbi proovitud mängust on siin (vaata videot täisekraanil, siis on nähtav ka küsimused ja vastused):
Nu näiteks “Mowgli” ja “Valgekihv” on üsna klassikalised teosed, mille autoreid peaks iga inimene peast teadma. Tegelase ja Hundipoisi ehk nime Mowgli on loonud ja välja mõelnud Rudyard Kipling, “Valgekihva” aga Jack London. Mis üllatas, oli The Beatles liikmete küsimuse vastus. Ma eeldasin, aga ei olnud kindel, et lühem oli Paul McCartney. Enne õlekõrre kasutamist mõtlesin, kas Starr või McCartney. Ei olnud kindel, Võtsin abimeheks õlekõrre. Sittagi tolku ei olnud. Sama valiku ees olin endiselt. Muidu oli tore. Ma ei oleks uskunudki, et 32 tonni peale jõuan, samuti ei oleks uskunud, et ma tean või mäletan, mis on ühist Kariibi merel, Vahemerel ja Läänemerel. Üllatav tõesti;
Ja ei tea, kas täna toimub Saaremaal Velotuur, vä? Lõuna ajal, kui vaatasin Kanal 2-st “Sõpru”, märkasin reklaami pausi ajal akna peal suitsu tehes, et Securitase turvanaine suunab minu maja lähedal liiklust. Liikluse suunamine ei olnudki tol hetkel mulle tähtis. Tähtis hoopiski see, et suunajaks oli kena blondinka. Vähemalt kaugelt vaadates näis kena;
Ja kui taara ära viidud ja tagasi tuldud, märkasin ETV operaatorit ja intervjueerijat (mõlemad üks ja sama isik, tõenäoliselt Margus Muld) üht naisosalejat intervjueerimas. Vahva oli seda näha. Ma ei oskagi seletada, mismoodi, lihtsalt oli. Omapärane kuidagi, eriti naisterahvas.
Kuid nüüd… tšauki-pakaa, aidaa. Toredat ja vahetuküllast Jaanipäeva kõigile 