Allikas: www.virumaapuhastus.ee
On neljapäeva hommik. Kell on 6. Teen silmaluugid vaikselt telefoni mitmekordse äratuse peale lahti. Näos on kohutav padjakas ja silme all unised kartulimugulad, nagu oleksin öö otsa tina pannud. End vaikselt üles aetud, sai Facebookis veidi Hotshoti mängitud. Aeg tiksus kiiremini kui lennureis Soomest Belgiasse. Ja siis näitaski kell 6.45. Riided selga ja püksid jalga ning jalanõud jalga pandud, asusin teele Kuressaare bussijaama poole, et sõita oma esimesele tööpostile esimesel päeval, mis asub ümardatult 20 km kaugusel linnast.
Kell oli juba seitse, kui oodatud oli juba 10 minutit, ent bussist ei ole kippu ega kõppu. Järsku, täiesti järsku, nägin puude vahelt valget liikuvat objekti, kui sain aru, et peateelt keeras bussijaama poole Atko Gruppi pisikene valge buss, mille roolis veidi vanem meesterahvas. Pileti hind 1.02 eurot. Istun kõige ette, otse bussijuhi seljataha, kuna sealt on suurepärane vaade bussi suurtest akendest välja, et ma õigest peatusest mööda ei paneks. Nii loksusin bussiga umbes 20 minutit, kui olingi kohal. Veel veidi maad kõndimist ning minu esimene tööpäev võis alata. Muidugi enne alustamist näidati ja tutvustati tööd, tööks vajalikke vahendeid, vahendite ruumi ja kus miski antud ruumis täpselt asub. Samuti räägiti lahti minu tööruumi uksel olev viiepäevane graafik, mille eelmine töötaja, kelle asemel ma vist tööle sain, koos juhendajaga, kes mulle kõike näitas ja rääkis ning kelle poole alati pöörduda võisin, kui oli vaja midagi küsida või kui miski jäi selgusetuks, paika pani ehk jagas tööd kindlatele päevadele, et tööpäevad oleksid (veidi) lihtsamad ja jaotud viie päeva peale.
Esmaspäev on siis see kõige keerulisem, kuna siis on vajalikud toimingud vaja teha põhjalikumalt kui presidendi nõunikel kõne ettevalmistamine. Järgnevad päevad on veidi lihtsamad…
Ja siis võis alata minu esimene tööpäev täiesti iseseisvalt täiesti võõras kohas uute kolleegidega, kes võtsid mind üsna kenasti vastu. Ja mulle isiklikult tundus, et esimese tööpäeva kohta polnud tulemus sugugi halb (ja eeldan, et ka kolleegid jäid rahule, sest siiani ei ole ühtegi halba sõna tulnud. Loodame, et ei tule ka), arvestades et teen seda tööd täiesti esimest korda. Või tegelikult ei saaks öelda, et just esimest korda, kuna kodus puutun sellega ikka kokku, erinevuseks ainult see, et kodus ei kasuta ma kemikaale (paar-kolm erinevat sorti on ainult), seevastu tööl on neid omajagu. Seega on üleval olev puhastusteenindaja töövahendite pilt ehk antud kontekstis minu töövahenditeks just pildil näidatud enamus esemed, kuid sealt puuduvad mitmed erinevat sorti kemikaalid, mis teeksid kätele, kui ei kannaks töökaitsevahendeid ehk siis kummikindaid, mõne ajaga 1:0.
Nii käin ruumist ruumi ja trepiastmelt trepiastmeni, põranda plaadilt põranda plaadini ja korruselt korruseni, mida on kokku 2, ja iga päev, välja arvatud laupäev-pühapäev, 730-st 1500-ni (mõned või mõned kümned minutid siia-tänna).
Nüüdseks on kaks tööpäeva käidud, tööd tehtud kaks päeva.
Nädalavahetus hakkab ka vaikselt läbi. Täna juba pühapäev. Homme on esmaspäev. Uus nädal ja uus algus. Igas mõttes. Seega homme võtame taaskord ette reisi 20 kilomeetri kaugusele, et homme täita tööpostil oma kolmas tööpäev, teisipäeval neljas, kolmapäeval viies ja nii edasi. Woohooo! 