Ja ongi jõulud läbi. Selleks korraks, selleks aastaks. Nüüd tuleb veel aastavahetus ära oodata, kuna see nädal on viimane nädal, mis jääb aastasse 2010. Juba laupäeval, siis kui Eesti on täielikult Eurotsoonis, kui kured, põsed ja suu naerul, euro mündiga tõenäoliselt Euroopa Keskpangast Eestisse lendavad, on aasta 2011, kui, nagu juba vihjatud, Eesti ja eestlaste jaoks toimuvad nii mõnedki muutused, millega tuleb leppida kui paratamatusega… Kuid jättes eelneva jutu arvestamata, kaasa arvatud euro mündiga Euroopa Keskpangast Eestisse lendavad kured, siis jagaksin suurima rõõmuga eelmise nädala nelja viimase päeva pluss esmaspäeva (täna) sündmusi, mida oli, nagu tavaliselt – vähe, ka teiega. Ei saaks öelda, et ma pidu või midagi selle sarnast korda saatsin, aga valetaksin, kui väidaksin, et neid ei olnud.
Neljapäev
23.detsember 2010. See oli suhteliselt igav päev. Siiski ostsin Rae poest šampuse ära, et seda reedel kulistama hakata. Nii palju tuli siiski plaani muutus, et jõin ära selle juba neljapäeval. Hea šampus on see. Muidugi on ta odav, mis on super, aga ta on joodav. See üks väheseid alkoholi jooke ja üks väheseid šampuseid, mida joon. Samuti oli mul neljapäeval plaanis teha end kuni esmaspäevani ehk tänaseni meelega kättesaamatuks. Nii telefoni kui interneti mõttes. Siiski otsustasin, et telefoni ma välja ei lülita, küll aga ei viibinud ma MSN-is ega rates, ei Facebookis ega muus sotsiaalses suhtlusvõrgustikus. Kava.ee ilutses mu arvuti kuvari ees endiselt. Eelmise nädala teisipäeval leidsin ratest neiu, ja leidsin, et oleks kena temaga suhtlema hakata. Muidugi kui sõbrad. Mis mind üllatas, oli tema poolt, vähemalt tema esimese kirja puhul jäi mulje, et ta samuti soovib. Uued tutvused alati oodatud, nagu mina ikka sõnun, samuti ka tema 
Nii nagu neiu K-le alias Маша’le, kes nagu ihuüksinda jäi, ning tüdruk Tiinale, nii ka minule, meeldivad “Üksinda kodus” filmid, plaanisin samuti kõik esimesed kolm osa ära vaadata, nii nagu iga aasta, paraku seda siiski ei juhtunud, kuna neljapäeval enne filmi algust sulgusid mu hingepeeglid, kuid ei ole viga – vaatasin hommikul kordust, mis algas reedel, jõululaupäeva hommikul viis enne kaheksat.
Juba teada, mis filmis mingil hetkel toimub. Neid osi nii tihti näinud, et enamus asju juba pähe kulunud. Rõõm on nende vaatamisel siiski, kuna iga kord vaadates leiad filmist midagi muud huvitavat ja naljakat, mis ehk varem on jäänud märkamata. Seega möödus minu neljapäevane päev uniselt ja sai laia diivani peal, silmad kinnises asendis, laiutatud.
Reede
Nagu eelmises lõigus mainitud, algas minu jõululaupäeva hommik “Üksinda kodus” esimese filmiga. Peale seda soovisin kenasid pühi veel ühele sõbrale ja teistele sõpradele nii Saaremaalt kui mandrilt, kes minu jaoks natukenegi midagi tähendavad. Ka neiu K-d ja mu uut tuttavat ma ära ei unustanud. Sai siis enne keskpäeva Raest paar šampust ja üks Fizz ostetud, et need hiljem ära juua. Nii palju siis muidugi sellest. Ainult ühe šampuse jõin ära, teine on esikus külmas ja siidrit libistan vaikselt praegu. Ja siis ei olnud muud, kui jõin rahulikult üksinda kodus šampust, sõin kõrvale mandariini, mis tol aastal kuidagi väga väikesed, sõin spagette “seamoodi”, vaatasin telekat, arvutist kõlas vaikselt muusika taustaks, ja nautisin niisama üksinda kodus olemist. Vahepeal vestlesin MSN-is ka paari toreda inimesega, kellele ma helistada ei saanud, kuna kõneaega mul ei ole, või kelle numbreid ei tea. Lisaks olin mõned minutid nn. Võrguta olekus, mistõttu paljud arvasid, et mind MSN-is ei ole.
Animafilmi “Mesilase film” vaatasin samuti. Jaa, ega ei ütleks, et film oleks olnud midagi, mida oleksin oodanud, samas ei saa öelda, et selles pettusin. Ei pettunud (ma arvan 
:blush:). Tore oli, dubleeritud isegi eesti keelde. Samuti vaatasin natukene Saksamaal isa otsinguid teostanud tüdrukud seiklusi, kes soovis omale isa, keda tal olnud ei ole. Ja, ta leidis lõpuks mitte ainult isa, vaid ka ema. Ilusa lõpuga filmid alati kenad, siiski hakkasin mõtlema, et võiks olla veel selliseid perefilme, mis lõppeks veidikene teistmoodi. Veidi kurvalt näiteks. Ma ei pea silmas “Titanicu” taolist lõppu, kus üks peategelastest, Jack (Leonardo DiCaprio), upub… Pigem sellist veidi teistsuguseid lõppusid kui tavaliselt, kuna need õnnelikud filmide lõpud hakkavad üle viskama.
Ja “Üksinda kodus” teise filmi, kus peategelane ja pere pesamuna Kevin satub seekord sooja Florida asemel, kuhu McCallisteride pere puhkama sõitis, hoopiski suurde maailmakuulsasse New Yorki, kus satub kokku oma vanade semude Marvi ja Harryga, kes sel aastal on otsustanud röövida Duncani Lelulaegast. See film taaskord tõestuseks, et telekangelastel, olgu selleks siis Kevin McCallister, MacGyver, Cordell Walker, Michael Knight ja Kitt, A-Rühm, Magnum, ehk isegi James Bond jpt., on komme või lausa mingi needus sattuda alati puhkama paikadesse, kus alati tekib neil mingisuguseid jamasid. Üldiselt oli reede tore päevakene, ei saa kurta.
Laupäev
Kui esimesed päevad möödusid teleka ees, siis laupäevane ehk üleeilne päev sujus hoopiski linna teises otsas. Peaaegu teises otsas. Sai paari sõbra juures veidi šampust libistatud. Muidugi toodi lauale isegi mingi viin, vist õunaviin või mis iganes see ka ei olnud, ent seda tarbisid teised isikud. Mina üldiselt viina ei tarbi, kui mõned üksikud Saaremaa juhtumid kõrvale jätta, millega olen suutnud ühe inimese šoki äärele viia. Aga see selleks. Ajasime juttu, jõime siidrit, vahepeal kiikasime telekapilti ja see oli ka kõik. Muidugi kodus, kui “Üksinda kodus 3” oli veidi rohkem kui pool tundi, kuid mitte 60 minutit käinud, leidsin, et peaks ahju tule tegema. Kes sooviks jõulude ajal, kui telekast tuleb väärtfilme, külmas toas passida. Aga nagu eelnevates postitustes, kaasa arvatud vanas veebipäevikus mainitud, ei oska mina tuld teha. Laupäeval tegin ahju peaaegu kaks tundi tuld, mis muidugi suutis mu nii välja vihastada, et vihastasin ennast lausa kaineks. Kuigi jah, enne kümmet sain siis tule alla. Vähemalt oli öö mõnus ja soe, ainult et kellegi kõrval uinuda oleks armsam (mitte muidugi sel eesmärgil). Ma sooviks samuti tunda, et mind armastatakse ja vajatakse, et minust hoolitakse. Aga eks igalühel ole siin elus antud oma õnn ja minu õnneks on saatus ja elu pakkunud üksinda, ilma armastuse ja hoolivuseta olemise. Aga pole viga. Teinekord teeb küll kurvaks, aga olen siiamaani hakkama saanud. Ma ise pean ainult lootma ja uskuma, et ükskord saabub õnn ka minu hoovile. Küsimus on – millal?
Pühapäev
Ja pühapäev, eile, sujus… rahulikult. Päeval näitas TV3 animafilmi “Wallace ja Gromit”, mis ei olnudki nii huvitav kui seda esmakordselt nägin. Ja see oli… Ma ei mäletagi, mis aastal. Siiski on sellel sarjal äraütlemata mõnus tunnusmeloodia, samuti on tunnusmeloodia remix päris hea. Ei saa kurta. Ja ei oskagi kirjelda, mismoodi või kuismoodi, aga on. Lihtsalt on. Ent õhtul, pool kaheksa, kui TV3 näitas “Üksinda kodus” neljandat filmi, mis mulle üldse ei meeldi, kuna neljas film oleks kui esimesest kolmest osast kopeeritud, vaatasin mina hoopiski Hannes Võrno Q aastalõpu erisaadet, mis, tunnistan ausalt, oli päris hea. Meenutab veidikene võib-olla “Kahvli” saadet, mida nii kümme aastat tagasi esmakordselt TV3 ekraanil näidati, aga uba on siiski veidi teistsugune. Saatejuht Hannes Võrnol käisid saatekülalised, ja ta ise käis samamoodi külas. Meeldejäävamaid külaskäike oli Savisaare kodus käimine, kus räägiti elulistel teemadel, kuigi rohkem räägiti Savisaare skandaalidest ja lahutusest Vilja Savisaarest, kes nüüdseks abielus Taimo Toomastiga, kes samuti Võrno saatekülaliseks oli. Edgar Savisaare puhul, kui Hannes tegi juttu Viljast, hakkas mul mehest kohati kahju. Ta kas on hea näitleja või väga osav telekaamerate ees, kuid jäi mulje või arusaam, nagu ta endiselt armastaks ja igatseks Viljat. Tegelikult tuttav tunne. Tean, mis tunne on kedagi armastada ja siis kaotada. Näis veidi kurb olevat…
Siis veel Henrik Normanni külaskäik, kes sõbra Hannesega vahetasid kohad – Hormann mängis Hannest ja Võrno mängis Normanni. Lõpp läks kuidagi käest ära. Võib-olla oli põhjuseks Hannes Võrno vastamisoskuses – ta ei vastanud nii, nagu Normann. Aga siiski oli dialoogi huvitav vaadata ja kuulata.
Esmaspäev
Pilt 1. Seksikustest
Täna on päev sujunud rahulikumalt, mis sest, et libistan üksi maasika siidrit, kirjutades samal ajal seda artiklit, aga mul on pisikene isu. Hommiku poole tegin Aarne blogis enda kohta seksikuse testi (ülimalt lihtne by the way), mis näib olevat tänapäeva (noorte) naistega samal arvamusel – Ailar ei ole üldse seksikas. Ta väga ebaseksikas inimene, keda naised ei vaata praegu ja ei hakka ka seda tulevikus tegema (pilt 1);
Mingil hetkel olin sattunud kurat-teab-kust lehele mingle2.com/blog-rating, kus peale blogi/kodulehe aadressi
Pilt 2. G-reiting
sisestamist hinnatakse lehekülge vastavalt sisule, kui sain õieti aru. Minu veebikodule anti hinnanguks G ehk sobilik üldisele lugejaskonnale ehk sobilik ka lastele (pilt 2). Kena saada selline reiting. Aga ma ei tea, kas nimetatud lehekülg eestikeelseid roppsõnu arvestab, kas neist saab aru või ei. Minagi leian, et sobilik kõigile
lugejatele. Aga niipalju hoiatuseks, et siiski võib siin veebipäevikus esineda roppusi. Üldiselt vähe, aga siiski.
Ja ongi kõik. Mu tänane postitus minu ehk Mupsiku jõuludest ei ole välja tulnud nii, nagu seda tegelikult soovisin, sest laused on kohati imelikud, nagu jääks jutt pooleli või nii, samuti ei soovinud sisse tuua oma nostalgitsemist armastuse ja selle kaotamisel ja selle uuesti leidmise soovil, aga pole viga.
Aga olekski paras aega lõpetada, sest juba käib “Knight Rider”, kus seekord peavad Michael ja Kitt leidma ja kinni püüdma tagaotsitava Ronald Beckeri, kes on arvatavalt teel Mehhikosse, kuhu mees üritab valenime all Mehhiko piiri ääres toimuval Los Mil Diablose võidusõidul osaledes ajal riigipiiri ületada.
Seega, praeguseks, tsao ja bye bye birdie! 
I like this Blog.