Minu jälgijad või lugejad, fännid või austajad, on tagasidevormi kaudu kirjutades tundnud huvi, mis oleks minu valiku võmalusel minu eelistusel esiviisiku TOP5 välisartistide bändide või lauljate või lauljannade palade seast. Valik oli raske, kuna maailmas on imeilusaid palasid tohutus hulgas, valik nende seats oli väga raske. Nii mõnegi südamest ilusa loo jätsin nimekirjast välja. Ma arvan, et mu valik lugejatele on või vähemalt võib olla omamoodi jahmatav, üllatav, sest täenäoliselt ei osanud lugejad oodata just sellist esiviisikut, nagu kirja panin. Vähemalt nii arvan mina 
- Number 1 lugu, mis alati on ja jäi alates esimesest kuulmise päevast alates mu südamesse, mis ilmselgelt ei tohiks ühelegi jälgijale tulla üllatusena (olen seda maininud mitmetes varasemates postitustes), on Dolly Partoni ning tema duetipartner James Ingrami (puhaku ta rahus) ühiselt linti lauldud ballaad-duett filmist “Beethoveni kutsikad” – “The Day I Fall In Love”. See on tänaseni minu lemmik, mis vajadusel kustutab leegi mu südames, aga võib teha ka meeletult valu eelkõige just seepärast, et lugu räägib armastusest, mis on nii ilus ja puhas, nii tõetruu, nagu särav täht maailma õnnelikuma inimese elus, mille teeb elamisväärseks maailmas ainult üks tõsiselt võetav ja arvestatav asi – inimene, kes suudab armastada südame ja hingega, kes aga minu elus siiani puudu on
.
- Teisene valik Eesti kategooriast (niikauaks, kui veel Eestit on) oleks Eesti muusika üheks parimaks ballaadiks peetud “Ingli Puudutus” ning “Raudteejaam” Terminaatorilt ning Jaagup Kreemi sulest, kuna aga peab valima välisartisti, siis valik kahtlemata, vaidlemata, langeb loole, mis kümmekond aastat tagasi tegi, ja teeb siiani emotsionaalselt tugevat armastusega seonduvat südamevalu – selleks palaks on “An Angel”, originaalis The Kelly Family kirjutatud ja esitatud, aga mulle väga tähendusrikas Suurbritannia laulja Declan Galbraith esituses…
- Antud situatsioon on kahevahel – Backstreet Boys ja “Drowning” või Westlife “Fool Again”
.
Jään selles valikus Iiri poistebänd Westlife ning nende 2000.aasta singel “Fool Again” juurde, mis oma tempolt, karismalt (eriti bändi esilauljad Mark Feehily ja Shane Filan), aga väga hea ja jõulise, kuid tõsiselt võetavalt arvestava sümpaatiaga tõid hingematvalt eriti südant liigutava loo “Fool Again”, mis tänaseni on ansambilt Westlife mu läbi aegade lemmikuim pala.
- Ja järgmisena, eelmisele punktile järjena, toon välja Backstreet Boys’i ning nende omaaegse superhiti – “Drowning”.
Muideks, sellele loole olen teinud omapoolsed eestikeelsed sõnad pealkirjaga “Upun Su Armastusse”.
- Viies, aga mitte vähemtähtsam valik on raske. Kaalusin ABBA-t, A-Teensi, Ronan Keatingut, Rednexi, Enrique Iglesiast ja Celine Dioni, Elton Johni ja koguni F.R. Davidit… Ühesõnaga väga paljusid. Siiski otsustasin Nick Kameni ja tema karjääri jooksul kõige edukama loo – “I Promised Myself” -, mida on suurepäraselt kaverdanud A-Teens, kasuks. Eelkõige seetõttu, et varasemalt väljatoodutega võrreldes on ta küll armastuslaul, vähemalt minu vaatevinklist, aga selline mõnus tempokas, energiline. See laul sobib tema häälele valatult.