Allikas: MuusikaPlaneet
Päev siis oli reede, 4.oktoober, kui ERR videoarhiivis ringi kolades kindlat videot otsides, mille ka leidsin ning millest pajatan selle postituse järjes, komistasin täiesti juhuslikult läbi aegade imeliste duettide videosarjale, mida laulsid tol korral ja esitavad tänaseni Eesti tuntumad artistid. Näiteks oli seal Anne Värvimanni ja Riho Sibula ühislaulmine 1975.aastal ilmunud Eric Carmeni ühele tuntumale palale – “All By Myself”, millest on olnud juttu Elmari rubriigis “Lugu laulust”.
Pala on ääretult ilus ning tõesti sobib käredahäälsele Riho Sibulale, samas on mul kahju, et Annele ei antud võimalust soolona üht või paari salmi esitada. Oleksin väga tahtnud kuulda. Samas, võib-olla ta ise ei soovinud seda. Ei oska öelda 
. Aga ega me ilmselt teda enam kunagi laulmas ei kuule. Noorena palju taustalauljana üles astunud Anne on tänaseks päevaks vandeadvokaat, kelle ettekanne “vanemate ja lapsega seotud ühisest hooldusõiguse küsimustest” on videoportaalis YouTube vaadatav-kuulatav.
Aga mainitud lugu polnud mitmete teiste seas ainus – positiivne, tohutu suur taasavastamisrõõm oli 
, kui ühtäkki hakkas mu kõrvu paitama 
imeilus meloodia ja tähelepanu püüdis Kaari Sillamaa ja Priit Pajusaare kirjutatud pala “Hüvastijätt”, mida esitasid videos, aga ka saates “7 Vaprat” Maarja-Liis Ilus (vahemärkus: mulle tohutult meeldib tema saates kantud ülikond) ja Arthur Abdull, kes oli liider ja üks solistidest omal ajal ühe positiivse sensatsioonina muusikataevas laineid löönud poistetrupis Noisy Nation. Tol ajal minu meelest oldi koreograafiaga kohati ehk isegi ajast ees: kõikide osapoolte liigutused on sünkroonis ja hästi koordineeritud, samas kiire ja tempokas. Täiega lahe! 
Aga pala, “Hüvastijätt”, mis paugupealt, põmm!, nagu oleks põder sarvedega keset nägemist virutanud, mulle meenus, kuna olin seda algklassis käies tõepoolest kuulnud. Paraku olin unustanud 
. Ääretult ilus pala. Esitus rahulik, aeglane, kuigi refrääni osa oleks nagu segu popist ja soft rockist. Väga läheb hinge.
Allolevas videos, aga ka “Seitsme vapra” saates häirisid mind see, et Arthuri soolo ajal laulupartner vaikselt kaasa laulis ning instrumentaalpala ajal kaasa ümises. Jah, esimese puhul võis sobida ja ehk oligi nii mõeldud, ent instuka osasse kohe kuidagi sobi. Tee, mis sa teed, aga kohe kuidagi ei lähe… Oleksin soovinud kuulata ilma lisahelideta.
Olnemata eelpool mainitust aga sobisid Maarja-Liis ja Arthur seda pala esitama samahästi kui lauljanna Koit Toomega “Puudutust” või Ivo Linnaga “Kaelakee Häält”.