Oh mind küll 
Teised blogijad, kes võtavad osa projektist “100 blogipäeva”, on jõudnud juba poole peale või kaugemale või isegi lõppu, 100 blogipäevani, mina aga jõuan alles 21. blogipäevale Kuid midagi ei ole teha. Alati ei ole mõtteid, millest kirjutada, ja ei jagu alati aega ega viitsimist, et kirjutada.Kuid täna teen üle pika aja taaskord ühe sissekande. Jätkan pikemalt teemaga, millest on varem mitmel korral juttu olnud ning millest tuleb tekste ka tulevikus – muutustest läänerindel, kus praeguse seisuga on Armsake nii kaugel, et punnu on suurenenud nagu täis puhutud õhupall või ohtralt piima täis lehma udar 
Endiselt on tal väsimus ja see on suurenenud, jalutab ka palju, ent ma ei ole veel näinud ega täheldanud või aru saanud tema söögiisu suurenemisest ega isegi hommikustest iiveldustest, oksendamistest, küll aga tunneb aeg-ajalt õrna kõhuvalu ja viimastel päevadel paaril korral lapse liigutamist. Kui nüüd tuua jutu sisse “Sõprade” episood, kus Chandler oli paanikas Monica hiigeljalgadest, hiiglaslikust tagumikust ja suurtest rindadest, siis Armsakesel selliseid sümptomeid veel ei ole: ta tagumik ei ole suurenenud, rinnad on endised ja suuri klounijalgu tal samuti pole. Nii et salapärane neiu see Armsake! Kui ta ei oleks maikuu alguses arsti vastuvõtule läinud ega kasvaks praegu kõhtu üldse, võiks ta aasta pärast osaleda dokuseriaalis “Ma ei teadnud, et olen rase”. Tõesti! Sümptomid oleks nagu olematud. Kas rasedusest teada saamine on sama crazy, kui dokuseriaalis osalenud naistel, ei oska vastata sellele, kindlasti aga oleks see olnud huvitav. Mõnes mõttes on hea, et ta ikka nende suuremate normaalsete hulka kuulub ja et saime lapsest teada õigel ajal. Kuid nii see on. Vaikselt lähevad meie päevad. Järgmisel kuul, oktoobrikuus õnnestub ehk ka lapse sugu teada, mille kohta meie tuttavatel on eriarvamusi, nagu inimestek ikka – mõned üksikud usuvad, et punnust vupsab järgmisel aastal välja poisiklutt, mina ja teised on aga veendunud, et sünnib plikatirts. Kas Zarosa-Miia või Warton? Jah, ühest küljest oleks vahva kui saaksime tütre, aga ka poiss oleks maru. Mõlemad on siiski inimesed.
Mõelda vaid, kui kiiresti on aeg läinud. Alles oleks nagu olnud maikuu, kui saime lapseootusest teada, kuid võta näpust või tõmba sõrmest – juba varsti algab oktoober ja Armsakesel hakkab tiksuma kuues kuu. Üle poole tee käidud. Aga palju on veel ees.
«Sõda on vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt»
«Sõda on vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt»