On möödunud 2aastat ja kätte on jõudnud 2006aasta maikuu algus. Koer Kudi läbis minuga elutee, nähes minu rõõmu- ja kurbusehetki, minu esimest südant purustavat armastust ja sellega toime tulemist, alustades õpinguid Õisu Toiduainetetööstuse Koolis ja kolimist Saaremaale, mis toimus just 2006aasta 6.mail. Kuressaare bussijaama jõudsin täpselt kell 21.30. Tiia, Nasva Pagari juhataja, tuli autoga bussijaama mitu minutit hiljem. See oli minu esimene iseseisev hetk Saaremaal. Isegi välja, Madise ja Marju juurde, kes olid minust mõned päevad varem kohale tulnud, olid Kuressaares end mugavalt sisse seadnud. Madisega saime õhtu hilja kokku Linnahotelli juures, mille asukohta kumbki meist tol ajal ei teadnud. Siis sai veidi nende juures oldud, ja telekast tuli populaarne muusikal “Grease”. Just selline mu esimene iseseisev päev Kuressaares algas ja oli.
Minu esimene praktikapäev oli Nasva Pagaris 8. mail, kus kohtusin ka Rando ja Paavliga, kellega aja jooksul (mitte kohe, vaid aja jooksul) saime toredateks sõpradeks, mida hiljem saarlased on hakanud tõlgendama meie sõprust veidi karmimalt, kui see tegelikult oli, just seetõttu, et hakkasime koos korterit üürima (ja just seetõttu, et koos oli ODAVAM). Samuti sain läbi ka Randoga, kes ka praegu on sõbrana väga tore inimene.
Minu aeg Saaremaal ja Nasva Pagaris töötades on sujunud rahulikult, töiselt, avastades Saaremaad, kust ostsin omale päris oma esimese teleka, enne mille ostmist kasutasin “vanglas”, mis ettevõtte poolt elamiseks anti, Paavli vanat telekat, mis ühel kenal laupäevasel päeval, kui Kanal 2 näitas “Politseiakadeemiat”, pauhh! tegi ja telekas kutu oli.
Nasva Pagaris töötades on saanud ka ohtralt nalja, mis meie – Rando ja minu jaoks on jäänud aegumatuks klassikaks. Üks ehe, aga see-eest tore näide on võtta kohe tööpostilt, kui Rando õues suitsu tegi ja ma teda millegi pärast kuivanud leivaga viskasin. Rando viskas selle tagasi, sooviga tabada mind, aga just sel hetkel tõsti pea üles Paavel, kes leivaga vastu pääd sai.
“Lambakari!” alustas Paavel naljatades, “ei saa tööd ka teha, tapetakse ära!”
See on siiamaani mõnus koomiline juhtum, mis ei ole kummalgi meist (mul ja Randol) meelest läinud ja mida teinekord ikka meelde tuletame. Teine ehe näide on naljatemp, kus Paavliga teeme Randole järjest vastamata kõnesid mobiilile. Kuna suutsime ohvri ära tüüdata, otsustas ta telefoni välja lülitada. Ja mis seal ikka – siis võtsime ette lauatelefoni, mille Rando samuti lõpuks seinast välja tõmbas (kui ei saanud naljast aru, siis kujutlege, mida teeksite, kui kaks naljameest hakkavad sulle vastakaid, enne mobiilile ja seejärel lauatelefonile, tegema, ilma pausi pidamata?).
“Halloo!” vastasin empsi kõnele, “Maimu kuuleb!” oli minu lõppvastus empsi kõnele, mille peale järgmisena kostus telefonist tuut-tuut 
See samuti ehe näide minu vastusest ema kõnele, kes suure tõenäosusega arvas, et on valeühendus. Ta soovis ju helistada Ailarile, mitte Maimule 
Saaremaal praktikast olemisest on möödunud kuu ja päevi, ehk isegi nädalaid. Just 2006aasta juunikuus enne Jaanipäeva käis minu peast läbi klõps! ja sealt tuligi otsus mitte tagasi minna, vaid jääda Saaremaale. Kui otsus oli mitu korda läbi seeditud ning endale kindlaks tehtud, et ma olen otsustanud tõepoolest siia jääda, sai seda hiljem ka Halliste tuttavatele öeldud, kes millegi pärast seda kuidagi uskuda ei soovinud.
“Jääd sa jee, nagunii tuled suve lõpus tagasi!” oli Tanel, keda olen maininud vana veebipäeviku postituses, kindel.
Kinnitasin veel kindlalt üle, et ei, ma ei tule enam tagasi. Ja nii ka juhtus – ma ei läinudki tagasi, vaid sattusin 2006aasta 7.augustil tööle Kuressaare Postkontori Tori piirkonna kirjakandjaks tänu heale juhusele ja töökuulutusele, mille Meie Maast avastasin. Sealt algasid minu uued tutvused uute toredate inimestega, kes olid lihtsalt toredad seeõttu, et nad suutsid igas olukorras säilitada rahu ja hea huumorimeele.
Minu kõige ilusam aeg leidis samuti aset Saaremaal, kui 2007aastal kohtusin mandril bussijaamas neiuga, kes oli minu esimene (tõenäoliselt ka viimane) tõeline armastus. Tema südamesoojus ja hellus ning lahkus, armsus ja mis kõige tähtsam – inimlikkus. Minu elu ilusam hetk oli alanud, mis sai kesta kõigest mõni kuu, kuna esimene tragöödia minu elus saabus 13.jaanuaril, kui hea sõber Paavel otsustas oma elule kriipsu peale tõmmata, ning nädal aega hiljem tabas järjekordne šokk, kui mu armastatud iludus, minu armastatud naine, oli sunnitud minu elust igaveseks välja kõndima. See oli tragöödia, mis purustas minu südame igaveseks. Siiamaani ei ole ma suutnud sellest üle saada. 19.jaanuar oli päev, mis muutis mu elu igaveseks, seda kahjuks halvemuse poole (just sellele neiule olen kirjutanud ka kaheosalise luuletuse, mille esimene osa kannab pealkirja “Tere! ehk ainult Sina võid mu maailma muuta”, “Minu Meri” on samuti kirjutatud Temale mõeldes, talle pühendades).
Siis möödusid kuud ja möödusid aastad ning kätte jõudis aasta 2009, kui mul avanes esmakordselt võimalus osaleda telesaates, olla kaamerate ees, samuti pääsesin esmakordselt luulevõistluse “Luulekevad” väljatrükitud parimatest parimate luuletuste sekka.
2009aasta sügisel kohtusin esmakordselt ka Aivi ja oma tolleaegse parima sõbra Kairiga, kelle hüüdnimi on Kai, kes enam vist mu parim sõber ei ole, pigem inimene, keda ta enam silmaotsaski ei salli 
Ja veidi vähem kui aasta hiljem, 2010aasta suvel, juulikuus, sain esmakordselt tuttavaks Neiu K-ga, hiljem ka tema sõbranna H-ga.
Selliselt on minu 5aastat Saaremaal sujunud. Nende aastate jooksul sai lakkamatult naerda ja tunda õnne, mida sooviks kogeda meist igaüks, ja on kogetud ka valusaid pisaraid, mis suutsid tappa minus oleva päikese, mida ei pruugi enam kunagi keegi näha. Kairi elavsus ja energilisus, tollel ajal temas olnud siiras süda ja oskus minuga suhelda nii, et ta lülitas mu mõistuse välja alati siis, kui seda kõige rohkem vajasin, ja pani mind unustama mälestusi, mida küll kunagi unustada ei saa ega suuda, kuid mida väga sooviksi… Kuid ainus, kes mind kogu elu mõistnud ja toetanud on, on üks ja ainus must-valge pisikest kasvu koer Kudi, kellest esimeses samanimelises postituses juttu oli ja kes juba mõned aastad tagasi ületas jõe, saabudes paika, kus, ma väga loodan, ta õnnelik on.
Kas ka mina kunagi taaskord õnnelikuks saan, seda oskab öelda ja näidata ainult aeg, mis peab näitama mulle mu tulevases elus kindlat tasakaalu.
Praeguse seisuga, kui postitus avaldatud ning kui kell on 22:30, olen Saaremaal elanud 5aastat ehk 1827 päeva; 157,852,800 sekundit; 2,630,880 minutit; 43,848 tundi; 261 nädalat.
Palju õnne mulle ja kõikidele mu tuttavatele-sõpradele, kes nõustuvad minuga, et tänane päev on veidi erilisem kui oli eilne või homne päev 