Seni kaua, kuni kestab maailm ja Maa, kus on elu, täpselt nii kaua kestavad ka inimestevahelised võimuvõitlused selles maailmas vastupidamiseks, nii nagu on loomadel omavahelised võitlused ellujäämiseks loomariigis. Inimeste erinevus seisneb ainult selles, et meie, erinevalt siis loomadest, eriti tapjatest ja kiskjatest, ei tapa oma liigikaaslasi, kui tegemist ei ole just paadunud pättide, kaabakate ja mis veelgi hullem – mõrtsukatega, olenemata, mis liigist ta pärineb või kust maailmajaost ta parasjagu tuleb või tulnud on.
Ja senikaua, kuni säilib Maal (aga kes teab, võib-olla ka teistel planeetidel) inimelu, kahe jala ja kahe käe, kahe silma ja kahe kõrva, nina ja suuga inimesed, ühtede ühesteks eripäradeks tussu ja rinnad, teistel peenis, säilib kahe erineva isendi vahelised sõprus- ja armastussuhted. Nende kestus aga on määratlemata aja ja pikkusega. Osadel paaridel kestab suhe mõnest kuust mitme aastani, teistel jällegi mõnest kuust või aastast kuni pensionieani või isegi kuni ühe partneri surmani. Minul nii kaua suhted kestnud ei ole. Pikim neiuga kestnud suhe on 15 kuud, mis sai teatud asjaoludel lõpu kuu aega tagasi, meie mõlema sama päeva sünnipäeval. Ning lühim aga kõigest 1,5 kuud. Kuid just seda viimast, kõigest 1,5 kuud kestnud suhet igatsen kõige rohkem, sest see oli ehe ja siiras 
Ei olnud tähtis, et minu töölt saabudes oleks pidanud soe toit laual olema ja elamine puhtam kui Buckinghami palee WC-d, vaid see, et töölt koju tulles teadsin alati, et mind oodatakse. Ma ei olnud oodatud ainult koju ja kodus, vaid ka selle tüdruku hinges ja südames. Ja mida ma oskaksin veel enam tahta?
Tegelikult ma ei soovinudki elult enam midagi muud. Mul oli olemas kõik, mida olen elult alati tahtnud. Kuid kahjuks, suureks kurvastuseks, lõppes kõik kiiremini, kui see ala jõudis. Ma küll teadsin, et se varem või hiljem juhtub ning olin igal hommikul end valmis pannud, et ühel õhtupoolikul ei pruugi ta enam oodata. Et jään üksi, jään ilma inimesest, kes tähendas mulle siin ebaausas maailmas rohkem, kui miski muu kogu universumis.
Arvasin, et olen valmis ühel hetkel võtma vastu uudist tema lahkumisest meist mitte olenevatel põhjustel. Kurb saatus aga näitas, et kui palju iganes a tema kaotuseks valmis olin, ma seda tegelikult ei olnud.
Ühel väga tuulisel päeval hommikul saatsin ta hommikuse bussi peale. Meie viimased pisarates silmavaatamised, viimased kurvad, aga meeletult kallid kallistused ja kõige viimane suudlus – nii soe ja kirglik, kahjuks ka kõige südantlõhestavam suudlus üldse 
See oli märk, et oli aeg jätta hüvasti. Igaveseks! Hüvasti igavene viimne armastus!
See oli koht, kus mulle jõudis pärale, et olin kaotanud millegi, mille alles laiast Eestist juhuslikult leida suutsin, ja mis tegi mu mitte ainult kogu maailma, vaid lausa terve universumi õnnelikumaks inimeseks. Kuid siis jäin ilma kõigest, mu suurim ja kallim aare kogu universumis lahkus meist mitte olenevatel põhjustel, võttes kaasa mu südame, seda kahjuks siiani tagastamata. Igaveseks!
Just sellise meeleolu – nukruse ja vaikuse meeleolu -, aegumatute ja mälestuste ilusatega tekitab mulle The Kelly Family lugu “An Angel”, mida eile raadiost kuulsin ning mida mul alati, tulgu see siis raadiost või plaadipealt või arvutist, väga kurb ja raske kuulata on. Tekitab meeletut igatsust, piinavat valu, mis igaveseks purustas mu südame… Olen seda lugu sellest ajast saadik nimetanud Meie Looks. Erinevus seisneb ainult selles, et meie ühist lugu esitab Declan Galbraith.
Ent nii veider, kui see ka (esmapilgul) ei tunduks, mõjub mulle lugu laastavalt ka originaalis kuuldes siiani, kuigi sellest lahkuminekust on möödas üle 5-aasta. Nii kurb kui see ka ei oleks, ei ole ma sellest siiani üle saanud, kuigi tahaks. Ma ei sooviks mitte mingil moel mäletada seda aega, mis oli nii ehe ja siiras, kaunis ja armas, aga mis lõpped meeletute valudega, kuid see on sööbinud mu mälusoppi nagu igapäevane mustus riietele. Ja lahti sellest ei saa.
Kui ma vaid oleksin kohe teadnud… oleksin ma vaid kohe teadnud, et see armastus saab olema meeletult valus, ei oleks ma Sulle kunagi öelnud: “Ma armastan Sind!”
Kuid endiselt igatsen sind meeletult kogu südame ja hingega, sest ainult Sina oskasid mind armastada sellisena, nagu olen siia ilma loodud ja õpetasid mind armastama ennast sellisena, nagu on Sind siia ilma loodud.
Ja hoolimata valust ütlen sulle endiselt: “Ma armastan Sind!” 
The Kelly Family – “An Angel”