Allikas: et.wikipedia.org/wiki/Harilik_rästik
Kõigile peaks kristallselge olema, et juba iidsetest aegadest, juba ajast, kui veel Herakles imetegusid korda saatis ja hällis lamades kaks madu tappis, on maailma eripaigus elanud erinevat sorti loomad, alustades sipelgatest või muudest putukatest ja mutukatest, kes väiksemad kui sipelgad, ja lõpetades maailma ühtede suurimate isenditega – elevantidega või mõnede teiste loomadega, kes veel suuremad kui elevandid. Nende kahe looma vahepeale jäävad sipelgatest suuremad ja elevantidest märgatavalt väiksemad roomajad, kes on ühes maailmajaos armastatud ja austatud, teises maailmajaos aga hirmuäratavad tapamasinad. Need roomajad, kellest ma hetkel pajatama hakkan, Kadri Võrel inspiratsiooniks, on maod, kellest enamus on võimelised ilma suurima pingutuseta mürgi abil tapma inimese või mitukümmend tuhat (või ka mitu sada tuhat) hiirt.
Maailma kartust äratavamad maod on enamasti Kuning Kobra, Must Mamba, Sisemaataipan, rästik, lõgismaod jne. Viimane elutseb lisaks nastikule, mürgita maole, ka Eestis.
Loomasõber Kadri Võrel, kes kirjutas Rahva Häälde madude tapmisest artikli, jäädes oma liistude juurde ning koputades inimeste südametunnistusele, et lisaks koerte ja kasside, kanaarilindude ja papagoide, küülikute ja lindude mitte tapmisele peaksime tähelepanu pöörama ka III kaitsekategooria loomadele, kuhu lisaks laanekuklasele, harilikule hink(l)asele, mitmetele konnadele, tedrele ja paljudele teistele loomadele ja taimedele kuuluvad ka mürkmadu rästik ja nastik, kes erinevalt rästikust ei ole mürgine.
Ta juhib tähelepanu sellele, et rästik ega nastik ei ole millegagi ära teeninud surma inimeste käe läbi;
Ma ei mäleta enam isegi täpselt, millal seda artiklit esmakordselt lugesin 
Kuid eeldan, et see oli aasta alguse poole. Ja ma ei saanud jätta sellele artiklile vastamata. Kahjuks ei ole olnud mul olnud mõtteid ega häid sõnastusi, kuidas autorile vastata. Ja nii ta mustandite kaustas mul siiani tolmu kogunud on, kuni tänaseni. Nüüd on mõtted koju tulnud ja seetõttu oligi aeg toimik uuesti avada. Nagu tähtsad Rockefelleri toimikud 
Esmalt pean autori, Kadri, ees mütsi maha võtma, et ta tegi oma mõtte teoks ja madude tapmisest ka kirjutas. See suurt eriti ei aita, see on kindel, kuid vähemalt on algus tehtud.
Suuresti saan nõustuda autori väidetega. Ka mina ei poolda rästiku (ega nastiku) tapmist ilma kindla põhjuseta. Tegelikult ei poolda ma ühegi looma põhjuseta tapmist ja mis veel hullem – piinamist.
Enamasti on selliste tegude ohvriteks just koerad ja kassid, kellest erinevatest uudistest, eriti Reporterist, on läbi aastate kirjutatud enam kui Lindsay Lohan’i ja Britney Spears’i käkkidest kokku.
Jah, inimestel on tõepoolest kuidagi loomukohane tappa rästik külmavereliselt, see on tavaline nähtus Eestis (eks kindlasti ka mujal maailmas) ja keegi, ka mitte ametivõimud, ei liiguta kulmugi selle peale. Kui aga on tegemist kassi või koeraga, siis pistakse nii karjuma, et Nigeeria ajakirjanik võiks selle lausa ainuüksi kõrva kuulmise järgi oma märkmikusse kirja panna või diktofoniga salvestada, et paar päeva hiljem avaldada artikkel sellest, kuidas eestlased pistsid karjuma, et üht kassi või koera piinati või mõni neist hoopiski kasti löödi.
Kuid ma ei pea õigeks seda, mida rahvas teeb. Rästik ei ole mürgiga tapamasin (lisaksin vahemärkusena, et Terminaator lõi kolmes filmis kuue tunni jooksul maha rohkem inimesi kui rästik viimase 20aastaga ), ka koer ei ole igapäevane verejanuline pureja ja kass pole paadunud küünistaja, kes kogu aeg inimest silmates küünistama kukub. Kuid alati on erandeid. Igal reegil on erand. Ka sellel reeglil on erand, et reeglil on erand. Nii võib tänaval liikudes kohata koera, kes lambist inimese kallale tormab ja kindlasti on juhtumeid, kuigi ma ei tea neid, kus kass lihtsalt otsustab heast peast küüned sisse lüüa. Siinkohal tahan väita, et ma ei poolda mistahes loomade, olgu selleks kass või koer, sipelgas või ämblik, elevant või karu või mistahes muu looma tapmist ilma reaalse ohuta. Kui loom ei kujuta endast ohtu, siis tuleks lasta tal väärikalt edasi elada. Sama kehtib ka rästiku kohta. Oma koduaiast madu leides ei tasuks teda labidaga peksma hakata, pigem tasuks leida mis tahes mao jaoks läbimatud vahendid, et ta mujale viia. Rästik ei ole agressiivne madu, erinevalt mustast mambast, pigem nad üritavad vältida kokkupuudet inimestega ning nad ei ründa, kui inimene talle selleks põhjust ei anna. Seega tema maha löömine oleks minu jaoks õigustatud ainult siis, kui ta kujutab otsest ohtu inimese tervisele ja elule. Muidugi kui on tegemist koduhoovis mängiva (väike)lapsega, kes omale päris aru ei anna, mida ta teeb ning kellele rästik igal juhul huvi hakkaks pakkuma, oleks olukord sootuks teistsugune ning antud hetkel oleks mõistetav lapse elu kaitsmine.
Siiski sooviksin veidi vastu vaielda punktile, kus ta toob välja seaduse III kaitsekategooriate liikide kohta, kugu kuuluvad ka meie mõlemad maod – nastik ja rästik, et nende tapmine on õigustatud vaid juhul, kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist. Muidugi on tore, et juhitakse tähelepanu seadusepunktidele, kuid tänapäeva ühiskonnas ei loe nii mõningad seadusepunktid kübetki. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et keegi ei võta midagi ette. Meie madude tapmise puhul sama – keegi ei tee midagi, kui virutan rästikule paaril korral vastu kuppu. Tegelikult leian mina, et inimesed peaksid ilma seadust lugemata endale selgeks tegema, millal on tapmine õigustatud, millal mitte. Oma naabrit, kellega üks või teine üldse läbi ei saa ja suhtlemine on igati välistatud, ei lähe ju keegi selle pärast maha koksama. Siin on enamusel mõistus peas. Aga mõistus võiks siis ka kodus olla, kui tegemist on loomaga, kes inimest kuidagi ei ohusta, kui selleks põhjust ei anta.
Kui juba jutt vähesel määral piinamisest ja suuresti tapmisest käis, ei suutnud ma jätta mainimata kuskil 1-2 aasta tagust videod, mis Facebookis ringles, kus paar idiooti olid kolinud kaamera ja koeraga suure maja katusele, teda seal piinasid ja seejärel külmavereliselt katuselt alla lasid sadada. Ja et videopilt oleks nende jaoks veel efektsem, otsustas kaamera taga olev mölakas filmida katuse äärelt asfaldil lebavat kutsakest, kes, kui mu silmad mind ei petnud, veel isegi kuidagimoodi end liigutas.
See oli kohutav, mida need nolgid koerale tegid. Sellised inimesed ei ole inimesed, nad elajad, kes tuleks piinakambrisse saata ja siis samuti katuselt alla visata, nagu oli tehtud selle kutsaga. Oleks siis olnud niipaljugi julgust, et kaameras oma nägusid näidata (nojaa, seda tehes oleksid nad kohe katuselt alla ronides parajad koosad saanud). Kui julged teha, julge ka vastutada!
Olen üsna tolerantne inimene paljudes asjades, olgu selleks siis unustamised, ettevõtetepoolsed apsud, kus küsitakse raha rohkem või nööritakse mingil moel, vargused, erinevad emotsioonid, raha-, elu-, pere ja muud probleemid jne. ning üritan neid ka mõista. Kuid sellised teod minu tolerantsuse alla ei kuulu. Kui ma peaksin juhtuma nägema mõnd oma sõpra sellist tegu tegemas, siis oleksin piisavalt otsekohene ja katkestaksin paugupealt selle inimesega igasuguse kontakti ja suhtlemise. Minu hinges ei ole kohta sõpradele ega inimestele, kes ei suuda austada teisi ega pea lugu teistest, nende seas ka loomadest.