Allikas: Reuters/Scanpix
Kõigile peaks kristallselge olema, et juba iidsetest aegadest, juba ajast, kui veel Herakles imetegusid korda saatis ja hällis lamades kaks madu tappis, on maailma eripaigus elanud erinevat sorti loomad, alustades sipelgatest või muudest putukatest ja mutukatest, kes väiksemad kui sipelgad, ja lõpetades maailma ühtede suurimate isenditega – elevantidega või mõnede teiste loomadega, kes suuremad kui elevandid. Nende kahe looma vahepeale jäävad sipelgatest suuremad ja elevantidest märgatavalt väiksemad roomajad, kes on ühes maailmajaos armastatud ja austatud, teises maailmajaos aga hirmuäratavad tapamasinad. Need roomajad, kellest ma hetkel pajatama hakkan, Kadri Võrel inspiratsioonil, on maod, kellest enamus on võimelised ilma suurima pingutuseta mürgi abil tapma inimese või mitukümmend tuhat (või ka mitu sada tuhat) hiirt.
Maailma kartustäratavamad maod on enamasti Kuning Kobra, Must Mamba, Sisemaataipan, rästik, lõgismaod jne. Viimane elutseb lisaks nastikule, mürgita maole, ka Eestis.
Loomasõber Kadri Võrel, kes kirjutas Rahva Häälde madude tapmisest artikli, jäädes oma liistude juurde ning koputades inimeste südametunnistusele, et lisaks koerte ja kasside, kanaarilindude ja papagoide, küülikute ja lindude mitte tapmisele peaksime tähelepanu pöörama ka III kaitsekategooria loomadele, kuhu lisaks laanekuklasele, harilikule hink(l)asele, mitmetele konnadele, tedrele ja paljudele teistele loomadele ja taimedele kuuluvad ka mürkmadu rästik ja nastik.
Ta juhib tähelepanu sellele, et rästik ega nastik ei ole millegagi ära teeninud surma inimeste käe läbi;
Ma ei mäleta enam isegi täpselt, millal seda artiklit esmakordselt lugesin 
Kuid eeldan, et see oli ajal, kui me Armsakesega veel koos olime. Ja ma ei saanud jätta sellele artiklile vastamata. Kahjuks ei ole olnud mul õtteid ega häid sõnastusi, kuidas autorile vastata. Ja nii ta mustandite kaustas mul siiani tolmu kogunud on, kuni tänaseni. Nüüd on mõtted koju tulnud ja seetõttu oligi aeg avada uuesti toimik. Nagu tähtsad Rockefelleri toimikud 
Esmalt pean autori, Kadri, ees mütsi maha võtma, et ta tegi oma mõtte teoks ja madude tapmisest ka kirjutas. See suurt eriti ei aita, see on kindel, kuid vähemalt on algus tehtud.
Suuresti saan nõustuda autori väidetega. Ka mina ei poolda rästiku (ega nastiku) tapmist ilma kindla põhjuseta. Tegelikult ei poolda ma ühegi looma põhjuseta tapmist ja mis veel hullem – piinamist.
Enamasti on selliste tegude ohvriteks just koerad ja kassid, kellest erinevatest Eesti uudistest, eriti Reporterist, on läbi aastate kirjutatud enam kui Lindsay Lohan’i ja Britney Spears’i käkkidest kokku.
Jah, inimestel on tõepoolest kuidagi loomukohane tappa rästik külmavereliselt, see on tavaline nähtus Eestis (eks kindlasti ka mujal maailmas, näiteks Lätis või Leedus) ja keegi, ka mitte ametivõimud, ei liiguta kulmugi selle peale. Kui aga on tegemist kassi või koeraga, siis pistetakse nii karjuma, et Nigeeria ajakirjanik võiks selle lausa ainuüksi kõrva kuulmise järgi oma märkmikusse kirja panna või diktofoniga salvestada, et paar päeva hiljem avaldada artikkel sellest, kuidas eestlased pistsid karjuma, et üht kassi või koera piinati või kasti löödi.
Kuid ma ei pea õigeks seda, mida rahvas teeb. Rästik ei ole mürgiga tapamasin (lisaksin vahemärkusena, et Terminaator lõi kolmes filmis kuue tunni jooksul maha rohkem inimesi kui rästik viimase 20aastaga ), ka koer ei ole igapäevane verejanuline pureja, kes kõikidele ettejuhtuvatele lambist jalga või kätte hüppab, ja kass pole paadunud küünistaja, kes kogu aeg inimest silmates küünistama kukub. Kuid alati on erandeid. Igal reegil on erand. Ka sellel reeglil on erand, et reeglil on erand. Nii võib tänaval liikudes kohata koera, kes lambist inimese kallale tormab ja kindlasti on juhtumeid, kuigi ma ei tea neid, kus kass lihtsalt otsustab heast peast küüned sisse lüüa. Siinkohal tahan väita, et ma ei poolda mistahes loomade, olgu selleks kass või koer, sipelgas või ämblik, elevant või karu või mistahes muu looma tapmist ilma reaalse ohuta. Kui loom ei kujuta endast ohtu, siis tuleks lasta tal väärikalt edasi elada. Sama kehtib ka rästiku kohta. Oma koduaiast madu leides ei tasuks teda labidaga peksma hakata, pigem tasuks leida mis tahes mao jaoks läbimatud vahendid, millest ta ei ooe võimeline läbi salvama, et ta siis mujale viia. Rästik ei ole agressiivne madu, erinevalt mustast mambast, pigem nad üritavad vältida kokkupuudet inimestega ning nad ei ründa, kui inimene talle selleks põhjust ei anna. Seega tema maha löömine oleks minu jaoks õigustatud ainult siis, kui ta kujutab otsest ohtu inimesele tervisele ja elule.
Siiski sooviksin veidi vastu vaielda punktile, kus Kadri toob välja seaduse III kaitsekategooriate liikide kohta, kuhu kuuluvad ka meie mõlemad maod – nastik ja rästik, et nende tapmine on õigustatud vaid juhul, kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist. Muidugi on tore, et juhitakse tähelepanu seadusepunktidele, kuid tänapäeva ühiskonnas ei loe nii mõningadki seadusepunktid kübetki. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et keegi ei võta midagi ette. Meie madude tapmise puhul sama – keegi ei tee midagi, kui virutan rästikule paaril korral vastu kuppu. Tegelikult leian mina, et inimesed peaksid ilma seadust lugemata endale selgeks tegema, millal on tapmine õigustatud, millal mitte. Oma naabrit, kellega üks või teine üldse läbi ei saa ja suhtlemine on igati välistatud või on lausa nii tülis omadega, et lähevad või kätega kallale teineteisele, kuid sellegipoolest ei lähe ju keegi naabrit maha lööma. Siin on enamusel mõistus peas. Aga mõistus võiks siis ka kodus olla, kui tegemist on loomaga, kes inimest kuidagi ei ohusta, kui selleks põhjust ei anta.
Sellised minu mõtted vastuseks Kadri postitusele, mis aastaid vana, siis olidki. Antud teema, mis puudutab just Kadri artiklit, on küll minu poolt läbi lahatud ja arvamused avaldatud, ent teema, mis puudutab loomade tapmist, ei ole veel kaugeltki läbi. Nimelt on just selle teemaga seotud üks paari aasta tagune video ühest noorest koerast, kelle Egiptuse noormehed otsustasid tema eluküünla eriti julmal moel kustutada. Jah, ma võiks jätta selle postituse tegemata, aga ma ei saa. Ma ei saa muud moodi, ma tunnen sisimas, et pean antud teemast kirjutama ja tooma lugejateni detailid sellest, mis sundisid poisse sellist tegu tegema. Üheks põhjuseks on veel ka see, et kuna mulle loomad väga meeldivad, siis meeldivad loomad ka Muleioleblogi.net’le ja seetõttu kirjutan alati loomi ebaõiglaselt koheldud teemadest. Ma ei saa sellega midagi muuta, kuid vähemalt olen saanud välja öelda oma arvamuse.
Järgneb…