Eile poole viie paiku varahommikul rattaga tööle vurades jäi mu mõttemaailm momendiks pidama mõttel, mis oleks, kui Eestis olekski ainult pimedus, nagu oli “Tuvikeste” kolme jupilises episoodis (ehk 3×20 min), kus üks osa Inglismaast oli needuse tõttu mõned sajandeid pime, kus ei paistnud päikest ega olnud mingit päevavalgust, ja teine pool sai endale kõik turistid, sest seal oli valge. Mis saaks või juhtuks, kui nii oleks ka meil? 
Esiteks arvan, et valdav osa elanikkonnast, eriti väikesed lapsed, võivad sattuda paanikasse, sest pimedus on üks kartustest, mida lapsed, kuigi mitte kõik, kindlasti kardavad. Nende jaoks võib olla see emotsionaalselt suur tragöödia. Minnakse kooli ja viiakse lasteaeda pimedas ja koju tulek omapäi või vanematega on taaskord pimeduses. Minnakse magama pimedas ja ärgatakse pimedas. Süüakse pimedas ja mängitakse pimedas. Appikene! Aina pimedus ja pimedus ja pimedus… 
. Siiski usun, et nad tulevad sellest aja jooksul vanemate või vajadusel psühholoogi abil välja.
Täiskasvanutel ilmselt ei tekiks muid probleeme, kui harjumatus. Aga ka harjumatus muutub ajapikku harjumuseks 
.
Siis veel üleüldine liiklus. Meie, inimesed, pole harjunud ööpäevaringse pimedusega, mis omakorda seab kõigile liiklejatele – autojuhtidele, jalakäijatele, jalgratturitele – veel suurema vastutuse enda tervise hoidmiseks ja võimalike vigastuste vältimiseks: tuleb olla veel rohkem tähelepanelikum, jälgida hoolega, kas reguleeritud ja reguleerimata ülekäigurajale astudes on tee ületamine ohutu mõlemale osapoolele – nii jalakäijale ja jalgratturile, kes liiklusseaduse järgi peaks tegelikult auto ees eesõigust tahtes sõiduvahendi pealt üldse maha tulema ja sebrat ületama ratast käekõrval lükates, kui ka autojuhile. Ning kindlasti jälgida, et teed ületatakse selleks ettenähtud kohas.
Talveperioodil, kus maapinda peaks katma ilus valge lumekiht, millest lapsed saavad voolida endale sobiliku lumemehe, võib-olla törts lörtsi sekka, ja tuiskab nii, et vaateväli on nullilähedane, on kottpimeduses eriti ohtlik kõigile liiklejatele. Lisaks halvale nähtavusele pimeduse tõttu on tuisu ajal nähtavus veel sitem. Absull mitte midagi ei näe. Samuti on maapind libe, mis omakorda halvendab tunduvalt auto seisma jäämist – mida libedam, seda aeglasemalt neljarattaline sõiduk libedal maanteel seisma jääb.
Järsk lumi ja tuisk ning libedus on Eestis, nagu mujalgi maailmas, kus talv on kohane loodusele, iga-aastal üheks esimeseks põhjuseks raskete liiklusõnnetuste tagajärgedeks.
Kõige sobivamaks näiteks oleks 1996.aastal Pala koolibussi, mis vedas 35 õpilast ning kaht täiskasvanut, ning Scania metsaveoki kokkupõrge, milles hukkus kaheksa õpilast. Tõsi, tol hetkel ei olnud ilmselt libedust, kuid oleks tol ajal libe või teel must jää, oleks õnnetuse tagajärjed tõenäoliselt veel hullemad olnud. Seega olge liikluses ettevaatlikud kogu aeg, nii päeval kui öösel.
Muidugi, suvel pole asi kõige hullem, sest pidama saamine on lihtsam, sest ei ole lund ega libedust teekattel, mis auto aeglustamist tunduvalt halvendab. Siiski ka suvel võib olla auto peatamine keeruline näiteks märja teekatte korral ja/või nõuetele mitte vastavate rehvide kasutamisel. Ent on veel palju muid asjaolusid, mis erinevates olukordades tekkida võivad ja mis äärmiselt kurvalt lõppeda võub. Eriti on see ohtlik pimeduse korral ka suvisel ajal. Juba pimedas liikluses, eriti valgustamata alal on vaateväli väiksem. Tuled valgustavad teed ette, mitte külje peale, mistõttu on kindlasti vajalik pimedas liikumise ajal kanda helkurit, sest see on maailma odavaim elukindlustus. See võib päästa sinu elu!
Veel suudan oma hernesuuruse mõistusega tuua näiteks varaste ja muude kaabakate olulise eelise, kuna pimeda ajal liigub esiteks ringi vähem inimesi ja teiseks ei suuda inimsilm kõiki detaile eristada. Inimesed eksivad. Ja seetõttu on kurikaeltel suurepärane võimalus kuskil kolkakülas kellegi rikkuri telekas, mikrouun, arvuti ja mis iganes veel vaikselt minema tassida, tõenäosus vahele jääda on tunduvalt väiksem kui ilusal pilvedeta päikesepaistega päeval.
Siin oleks heaks näiteks üks noore neiu mõrvajuhtum USA-s, mida näidati telesarjas “Ebatõenäolised kahtlusalused”, kui valgustamata alal pidas noor politseinik kinni tüdruku, kelle ohvitser tappis. Uurimise käigus selgus tõde ning naiste kartuse tõttu muudeti seadust, et pimedal alal ei tohi politseipatrull peatumismärguannet anda, vaid peab jõudma valgustatud alani. Isegi, kui patrull eirab seadust ei ole autojuhil kohustust peatuda enne, kui on jõutud alani, kus on vähemalt töökorras ja töötavad lambipostid.
Midagi positiivset ka – Kuu ja tähed 
.
Oleks ju hea ja rahulik minna suvisel tuulevaiksel õhtul õue näiteks koeraga jalutama mere äärde? Istud rannas ja vaatad üksinduses Kuud ja imetled taevakeha sõpru – tähti. Ja unistad millestki, millest alati unistanud oled. Võib-olla nemad aitavad saada selgust kõiges, mis tekitab segadust. Või joovastust millegi või kellegi vastu või suunas. Mõtled, mida ja kuidas edasi. Kuhu minna ristmikult – vasakule või paremale. Otse või hoopiski tagasi tuldud teed? Need ja veel mitmed muud küsimused on küsimused, millele ehk oskavad anda vastust öised taevakehad 
Ilusate mõtete lõppu sobiks hästi pealkirjaga identne Terminaatori lugu 
https://youtube.com/watch?v=hZ-S9FteYGI%3Frel%3D0