Perepost

/ mai 8, 2017/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Üleeile, laupäeval oli super ilm. Tõepoolest vapustav .
Kuna eilne ilm polnud sugugi paha, mitte üldse kohe ning ma olen nohust tingitud silmade vesistamise ja poolpimedaks olemise normaliseerida suutnud tänu põletiku välja saamisel, kuigi nohu veel kadunud täielikult pole, mõtlesin tänasel toredal pühapäevasel päeval, kui Armsake otsustas omale peenra püstitada, et sellega suve läbi ja kes teab, võib-olla ka järgmisel ja ülejärgmisel suvel toimetada ja seda korras hoida, et teen või vähemalt üritan teha ühe pikema postituse meie pere pesamunast, Kelli-Liisast, keda meie kutsume lihtsalt Kelliks.
Käib ta lasteaias, kus talle väga meeldib, tõepoolest meeldib . Vahva on tal järgi käi(j)a, kui laps rõõmsalt vastu jookseb ja siis pikalt seletama hakkab, samal ajal vaikselt õueriideid ja -jalatseid selga-jalga panema hakates ning koju minema hakkamisel kõikidele rühma kaaslastele tadaa teeb. Õues seletab midagi ja kui silmab autot, siis on järgmine lause kohe teada: “Autoga sõitma!”. Ja seda nii rõõmsalt ! Kahjuks ei saa me kõikidest tema sõnadest aru . Nii et kui hakkame teda mõistma, siis ilmselt kõlab tema suust küsimusi ja erinevaid teooriaid mistahes teemadel rohkem kui neid filosoofidel kokku on ning millele meie vastata ei jõuagi. Juba praegu räägib ta teinekord niiiiiiiii pikalt, et ei jõua äragi kuulata, kuna me ei saa absull mitte mõmmigi temast aru . Samuti, nagu väikelapsed ikka, pakub talle tohutut huvi teda ümbritsev keskkond, olgu selleks suured majad, teised inimesed või suured ja väikesed bussid ja autod . Ta lausa naudib auto- ja bussisõite . Rong on veel katsetamata, sest Kuressaares ja üldse Saaremaal pole vähimatki rongiliiklust, rääkimata rongide olemasolust, kuid kunagi raudteeks olnud teed ja tugevad ja jämedad kivisillad ja põlissaarlaste või mitmekümneid aastaid Saaremaal elanud rahva järgi on teada, et meretaguses linnas on rongiliiklus kunagi täiesti olemas ning toimiv olnud. Kuid kindlasti selle vea parandame ja mingil ajal Tallinnasse minnes rongiga sõitma tüdruku kindlasti viime. Olen veendunud, et talle hakkab seegi meeldima . Ka ei ole tal minu ja Armsakesega sarnaselt lennukiga sõitmise kogemust, sest selleks pole siiamaani vajadust tekkinud. Ega võimalust . Ent usun, et seegi olukord on parandatav. Iseasi millal . Ta tegelikult üldse meil selline rõõmupall, päikesepall, rõõmus energiapomm, kes teinekord solvub ja siis selle unustab, nagu kõik lapsed ja inimesed (ja isegi loomad), aga kunagi pole puudust tegevustest. Küll tema need juba leiab. Kui ei leia, siis leiutab ;
Tüdruk on lasteaias tohutult arenenud. Vähemalt minu meelest, ta on õppinud ja omandanud palju uusi oskusi ja teadmisi. Seda näitab juba see, et ta soovib proovida uusi asju. Näiteks on ta omale selgeks saanud, kuidas auto ust seestpoolt lahti saada, mis aga väikelaste puhul võib olla äärmiselt ohtlik. Õnneks on meid õnnistatud peaaegu 20 aastat vana autoga, Opeliga, mis lisaks suurele mahutavusele ja teistele funktsioonidele on varustatud turvalukuga (lapselukuga), mis sisse lülitatult ei luba ust seestpoolt lahti teha, saab ainult väljast poolt. Tavaliselt ta siiski sõidu ajal ust lahti tegema ei kipu, arvatavasti seetõttu, et aknast nähtav on tunduvalt põnevam: puud ja põõsad, majad ja erinevad ehitised, mööduvad sõidukid ja üldse Eesti loodus, mille kohta Kelli oma seisukohta ikka avaldab. Võõrastest linnades, rääkimata nendest, kus oleme temaga käinud, kuna nendes on tavaliselt rohkem sõidukite liiklust, jalakäijaid rohkem, loomi rohkem ja erinevaid ja rohkem loodust. Rääkimata erinevatest poodidest ja kaubanduskeskustest, valgusfooridest… jne. See on muidugi ainult üks näide tema õpitud ja omandatud teadmistest ja oskustest.
Loomad talle meeldivad. Kass on tema jaoks ass ja vanaema kass Silver hoopiski Ats . Kuid me oleme alati üritanud õpetada teda kohtlema loomi väärikalt ja austusväärselt, kuna nemadki on elusolendid, kellel on õigus elada ja kes ei pea tundma piina ja valu, mida inimesed, kellest erinevate riikide meedia räägib ja sotsiaalvõrgustikes jagatakse, nendele tekitavad. Seega on talle enam-vähem täpselt teada, kuidas tuleb koerale ilma talle haiget tegemata pai teha ja temaga igapäevaselt kokku puutudes temaga käituda. Usun, et Kellist tuleb loomaarmastaja, kes kunagi endast nõrgemale kallale ei lähe.
Loomadega seonduvalt tuli meelde, et YouTubest loomavideosid talle näidata on üks headest lahendustest teda magamise ajaks ära väsitada. Vahepeal muidugi seletab, mida ta näeb või mis talle meeldib või üldse ei meeldi, siis jälle muigab ja naerab. Nii lõbus tal .
Pesuga on teema veidi keeruline. Ta on juba harjunud kõige sellega. Aitab isegi kaasa. Ka ainult talle mõeldud šampooni tahab ise pähe panna, kuid ei soovi šamptut enam maha pesta. Kui hakata pead veega märjaks tegema ja pärast šampooni maha pesema, kriiskab ta kõvemini kui I ja II maailmasõja ajal kõlanud pommide müra kokku . Hiljem rahuneb ta maha ja mõne aja jooksul on kõik kuni järgmise korrani unustatud;
Ja muidugi viisakus – ta tänab sõnaga “aitäh” alati, kui talle midagi antakse või kui ta ise kellelegi midagi annab. On tõenäoline, et temast sirgub tubli ja viisakas naisterahvas. Ja muidugi seadusekuulekas kodanik.
Õnneks pole meil temaga olnud probleemi öö ja päeva vahetuses ning toiduga pirtsutamises – ta sööb enam-vähem kõike, mida kätte anda. Jookidest läheb peale enim piim, jogurt, mahl ja teed. Ka kakaod. Ühe sõnaga kõike. Kuid eks ta arene veel palju edasi ja inimeste puhul on kindel, et aja ja elu jooksul maitse eelistused muutuvad ning tulevikus ei pruugi talle sobida või meeldida need toidud ja joogid, mis praegu. See on kindel, sest see on elu poolt nii paika pandud;
Õues jalutab ise. Käisime laupäeval isegi liivakastis temaga mängimas, sai sõita mänguauto peal istudes, proovis sõita tillukese rattaga ja lõpuks kühveldas liiva ühest liivakastist teise .