Tere tulemast EL-i, mis tõenäoliselt, nagu ennustaja Edgar mõned aastad tagasi ennustas (samas kas ikka ennustas? Võib-olla luges mingeid märke ridade vahelt ja võttis kõike loogikaga, mida EL-i puhul saaks teha iga normaalse mõistusega inimene) on lagunemisel. Eks suuremalt jaolt on praegu selle üheks põhjustajaks Kreeka, kellele muideks ka Eesti kantpead eesotsas Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi ja teistega mitmete miljardite jagu Eesti rahva raha heldelt andis ja jagas. Kreeka on pankroti äärel ja kui Apple, Google, Microsof ja teised USA suurettevõtted Kreekad ära ei osta (nii lollid nad kindlasti ei ole, kui Eesti poliitikud), siis tõenäoliselt jäävad Kreeka alla miljardeid tampinud riigid ja insitutsioonid oma rahadest lihtsalt ilma. Üsna kindlalt võib väita, et enne hakkab Päike solgiämbrist paistma ja kits munele, kui riigid ja institutsioonid oma papi tagasi saavad.
Kuid see selleks. Nimelt toimus 27.juunil Tartu Laululaval Mikk Targo eestvedamisel muusikasündmus “Popkooripidu 2015”, mis sel aastal oli järjekorranumbriga neli (neljas) ning kus väidetavalt esitati sel aastal tuntud ja armastatuid Eestit Eurovisioonil esindanud lugusid läbi aegade. Jah, tõepoolest see oli nii, siiski esitati seal minu meelest lugusid, mis ei teagi, mis asi see Eurovisioon üldse on, rääkimata siis selles osalemisest.
Tuntud eurolugusid esitasid Eesti esimese superstaari saate Luisa ees üsna tasaväliselt lukku pannud Birgit, oma nimed Eesti (ja muu Euroopa riikide, rääkimata Venemaast) muusika ajalukku igaveseks jäädvustanud Ivo “Iff” Linna ja Anne Veski, võimsa vokaali ja tugeva temperamendiga Tanja Mihhailova, selle aasta üks superstaar Karl Mihkel Salong, Eestile koos Tanel Padariga esimese ja siiamaani viimase ajaloolise Eurovisiooni võidu toonud Dave Benton, kõigile teada ja tuntud Liisi Koikson ja kõikide lemmik Leplandi Ott. Lisaks, nagu ka varasematelk aastatel, tegi kaasa Estonian Dream Big Band dirigentideks olid Veronika Portsmuth, Janne Fridolin, Lydia Rahula, Siim Aimla ja Lauri Breede. Saatejuhiks Rohke Debelakk.
Esitused olid väga head, tõepoolest, mõni ehk mitte nii hea, kui oleks võinud olla. mõni teine aga ületas kõik kosmose piirid ja suundus oma esitusega kaugemale kui ulatub kosmos. Esimeseks näiteks toon ma kohe Tanja, kes esitas 2000.aastal Eurovisioonil esindanud Inese loo “Once In A Lifetime”. Esitus oli meeli ühendav, ausõna. Inese lugu on minu jaoks Eesti parim eurolugu üldse, isegi Padari ja Bentoni “Everybody” ei kuulu mu lemmikute hulka. Tanja esitus oli jõuline ja energiline, lugu sobis talle nagu vesi kalale, nii lauljanna olemuse kui tema hääletämbri poolest. Soomlased ütleks selle peale: “Kiitos!”
“Runaway” aga, mida 2002.aastal, kui Eurovisioon toimus esmakordselt Eurovisiooni ja Eesti ajaloos Tallinnas Saku Suurhallis., esitas Sahlene, nii kena ja armas rootslanna, ei olnud Karl Mihkel Salongi esituses enam see lugu, millena mina teda austan. Ka seda oleks võinud esitada Tanja või isegi Anne, sest sellesse loose on vaja energiat, võimsamat ja kõrgemat häält (ma muidugi ei väida, et Salong ei ole kõrgemaks hääleks võimeline), pakatavat energilisust. Originaal on minu jaoks parem. Sama kehtib “Everybody” kohta, mida esitas samuti Salong ja kes siis muu kui Benton ise. Salong taaskord ei andnud minu meelest laulule seda jumet, mida oleks vaja. Midagi jäi vajaka.
Seda aga ei saa väita “Kaelakee Hääle” kohta, mida 1996aastal esitasid Ivo Linna ja Ilus Maarja-Liis. Popkooripeol esitas Ivo lugu aga Tanjaga. Samas mina leian, et tunduvalt huvitavam oleks olnud kuulda seda lugu kõikidelt osalejatelt: mehed laulaks meeste osa, mida omal ajal laulis Ivo ja naised naiste osa, mida 1996aastal laulis Maarja ja refrääni esitaksid kõik koos, nende seas koor, keda dirigeeris dirigent.
Millest on aga kurb? Miks jäeti välja 1998aasta euroballaad “Mere Lapsed”, mida esitas ansambliga Code One suurt populaarsust kogunud ja üleöö kuulsaks saanud Koit Toome. See on väga kena ja ilus eurolaul ning leian, et selle kavast välja jätmine oli suur viga.
Üldiselt aga võttes ei ole muud mul midagi ette heita. On tore, kui ikka korraldatakse selliseid üritusi. Siiski võiks ju korraldada samalaadse ürituse iga aastaselt, kus tuntud laule esitaks professionaalide asemel amatöörid, kodanikud, kes ei ole lauljad, kusjuures arvestata ei tohiks inimese välimust (ei riietust ega nägu) ega lauluoskust ega viisipidamist, vaid soovi esineda. Igal aastal 10-20 erinevat inimest ja varasemad osalejad uuesti, teist korda esineda ega ennast proovile panna ei saaks. See tõotaks tulla põnev. Mõelge selle üle, head kodanikud ja selle blogi lugejad.
Kuid mida, head lugejad, arvate sellest teie? Kas teie meelest võiks olla iga-aastane üritus, kus professionaalide asemel esineks amatöörid? Mida mida arvate sel aastal kõlanud lauludest?
Allpool siis aga eelpool üks meeldinud lugudest – “Once In A Lifetime”.
Tanja Mihhailova – “Once In A Lifetime”. Originaalesitaja: Ines, Eurovisioon 2002