Allikas: www.dvdandcdspot.com/n.htm
Reede hilisõhtul sai Kanal 2-st vaadatud draamafilmi “Purunematu side”, mis rääkis loo abielupaarist, kes aastaid kestnud kooselu järel on lahkarvamusel olulistes küsimustes – mis on tõeline õnn, edu ja armastus? Jõudnud oma abielus murdepunktini, otsustab Clarice (Taraji P. Henson) pöörduda psühhiaatri poole. Samal ajal sõbruneb Dave (Morris Chestnut) aga üksikema Juliega. Mees leiab nende juurest selle, mida ta pikalt otsinud on – perekonna ja soojuse. Nüüd, kus meest tõmbab teise perekonna juurde ja naine nende suhtes aina kaugeneb, tuleb neil otsustada, kas antud abielutõotused on kergesti purunevad või mitte.
Minu meelest oli film väga hea. Tõepoolest oli! See film, nagu mõned teisedki sama žanri filmid, käsitles kõike seda, mida enamus meist on või alles kohtavad – omavahelised suhte probleemid. Film näitab ja keskendub just sellele, kuidas saada lõpuks aru, mis on inimese jaoks see õige ja vale? Ja kuidas neil vahet teha.
Elu ei ole must-valge, elu on värviline ja neid värve oma elus tuleb eristada. Kui jääb üks värv eristamata, siis jäävad paljud küsimused õhku ja vastuseid neile kusagilt nagu leida ei õnnestuks. Tegelikult on pea kõikidele probleemidele lahendus. Esimeseks sammuks probleemide lahendusele on rääkimine – suhtes olles tuleb üksteisega rääkida. Mis ei meeldi või mis häirib ning mis on see, mida keegi suhtelt ootab. Ei tasuks arvestada ainult iseendaga, vaid ka partneriga. Siinkohal ei ole minu meelest õigus sekkuda ei emal ega isal, nagu oli selles filmis, kus Clarice’i ja Dave’i suhtesse hakkas tugevaid mõrasid tekitama naise ema, kes leidis, et tema tütar on teinud elus ja abielus õigesti, mees aga kõik valesti. Lisaks ei meeldinud abikaasale karvavõrdki see, et mees on noorte poiste jalgpalli meeskonna treener, mis omakorda tõi nende omavahelisse suhtesse tülisid.
Kurb pool on seegi, et filmis käsitleti teemat, millest meist keegi ei pääse – surmast. Varem või hiljem tabab see meid kõiki, olgu saatuse poolt ette määratud mistahes põhjused jõe ületamiseks. Kuid sellele ei tasuks mõelda. Elu tuleks nautida ja elada täiel rinnal. Sünd ja surm on muidugi elutähtsad asjad, kuid juba ellu tulles on tähtis see, mis jääb elu ja surma vahele. Kõike, mida inimene soovib elus teha või näha, millest unistab ja kuidas oma elu igati väärikalt elada ongi mu meelest see, mis elu jooksul tuleb ära teha. Pigem võiks karta üksindust, mis on hullem millest iganes, kuid mitte enda surma ning teha kõike selleks, et suhe kestaks võimalikult kaua. Kui vaja, tuleb rääkida. Kui vaja, mida teinekord ikka ette tuleb, tuleb vaikida, kõik sõnad ei ole mõeldud ütlemiseks…
Ja just seda minu meelest see film käsitlebki läbi näitlejate, kes suudavad rolle mängida nii, nagu filmi vaadates oleksid seal peaosaline sina ise.
See on film kõigest sellest, kus elu üritab paare lahutada, kuid armastus on niivõrd tugev, et hoiab inimesi koos!
Nii et tõesti hea film. Soovitan sullegi! Kui sinu lemmikute hulka kuuluvad draamad, siis kindlasti tšekka see film üle. Ehk on seal midagi, milles sinagi end ära tunned, ükskõik kellest osalistest;
Filmile hindeks paneksin võimsad 8/10
Tere! Olen täna päris pikka aega veetnud neid postitusi lugedes ning väga meeldib! Soovitan ka vaadata minu blogi ja selle viimast televisiooniga seotud postitust – http://teatrim6tted.wordpress.com/2014/11/10/ervin-abel-85/.