Jääd ei leidu mitte ainult Terminaatori laulus, vaid ka Saaremaal oli täna seda enam kui Põhja-Jäämeres jääkaani. Hommikupoole oli liikumine sama võimatu kui Ethan Hunt’i võimatud missioonid, rattaga mitmekordsest sõitmisest, mida siiski tegin, rääkimata. Üsna lahe oli sõber Rando rattaga mööda kiilasjääd, millega vähemalt kogu Lydia Koidula tänava tee kaetud oli, vaikselt koduväravani sõita ja loota, et kaherattaline sõiduvahend külge ette ei tõmbaks või järsku vasakule või paremale ei kalduks. Vat see on üks talvine aeg, kuigi lumi, millega Saaremaal hetkeseisuga sugugi kiita ei saa, teeks talvest õige talve. Siinkoha peal soovitan kõigil liiklejatel pöörata tähelepanu lausele “Liiga kiire sõit ajab vankri kraavi ja liiga kiire kõndimine viib jalad alt…” 
Ühel hetkel peatas mind tänaval aga naabriproua, kes kurtis, et ta juba pikemat aega ei näe telekat, mis tema meelest katik on ja palus mul see üle vaadata. Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole kunagi ühtegi plära- ega helikasti parandanud, ent siiski nõustusin proua must-valge TV üle vaatama. Kui saan aidata, on kena, teenib veidi lisateenistust. Ja kui ei oska, siis ei ole midagi teha. Vähemalt olen üritanud.
Proua juhatas mu kenasti suurde tuppa, kus oli telekas ja selle peal digiboks, mis SCART juhtmega (S-juhe) ühendatud ei olnud, rääkimata teistest juhtmetest. Ühendasin juhtmed kenasti kolmese pistiku pikendusjuhtmesse (või mis iganes selle värgenduse täpsem nimetus ka ei oleks 
) ja SCART ühe otsa digiboksi ja teise otsa telekasse, mis töötas ideaalselt (seega on telekas terve arvasin ma), millegipärast aga ei tahtnud SCART juhe teleka tagaosas olevasse ühendusse kuidagi minna.
“Tõenäoliselt on viga selles juhtmes (näitasin seda talle jutu ajal),” leidsin mina. Aga kindel ei olnud.
“Aga teeme nii,” sõnasin seejärel jätkatest, “et käin korra kodus ära, toon enda digiboksi ja SCART juhtme ja vaatame, kas on viga juhtmes või digiboksis”.
Läksin koju, ühendasin digiboksi telekast ja vooluvõrgust ning DVD-mängija digiboksist lahti, võtsin koos digiboksi puldi ja SCART juhtmega kaasa ja tatsasin rahuliku sammuga tagasi.
Esmalt ühendasin proua telekaga enda digiboksi ning S-juhtmega ja voilaa! – kõik töötas nagu vaja. Seejärel proovisin oma digiboksiga proua S-juhet, mis seekord läks mingil väel ka teleka ühendusse, kuid siiski mitte piisvalt korralikult, et pilti ette tuleks. Tõenäoliselt oli juhtme kontaktis midagi katik. Seega telekas virvendas.
Seejärel vahetasin enda digiboksi proua oma vastu ja S-juhtmena kasutasin enda oma – töötas, mitte mingit probleemi.
“Jah,” olin seekord kindlam, “viga on selles juhtmes (taaskord prouale sel hetkel juhet näidates)”.
“Palju uus maksta võib?” tundis naaber huvi.
Minul muidugi ei olnud hinnast aimugi.
“Ära muretse, jätan oma juhtme siia, mul omal veel üks, seega…. no problemo!”
Juhtme maksis ta mulle muidugi kinni, küsides enne maksmist palju juhe maksab. Ei mina enam mäleta. Tol ajal, kui oma DVD-mängija jaoks ühe S-juhtme ostsin oli Eesti krooni aeg ja sellest on möödas aastaid. Ei oska öelda hinda, võib-olla 3-5 eurot. Selline oli minu arvamus hinnast. Oli see isiklikult minule kahjum või kasum, ei tea.
Mis mind ennast üllatas, oli see, et ma ei osanud aravata, et mina, kes ma eriline tehnikamees ei ole, sellega hakkama saan. Ma veidi õnnelik kah selle üle 
Aga vat, võta näpust või tõmba sõrmest, ma üllatan isegi ennast vahetevahel 