Mõned nädalad tagasi, mis matemaatiliselt teeb peaaegu kokku ühe kuu, kui tekkis soov vaadata midagi head… Ja rahulikku. Mitte mindig põnevikku, vaid rahulikku filmi… Nii saigi vastuvõetud otsus vaadata Steve Martini, Gabriel Byrne, Catherine O’Hara, kes eestlastele peaks olema tuntud “Üksinda Kodus” kahest esimesest filmist Kevini emana, Stephen Baldwini ning Alana Austiniga osades 1994.aasta komöödiasugemetega draamafilmis “Saatusekäänud” (“A Simple Twist Of Fate“), mida, muideks, on Eesti tele-ekraanil kunagi iidsel ennemuistsel ajal täiesti näidatud (see arvatavasti oli TV 3 või Kanal 2 
) ning mille põgitegevuseks lisaks pisikriminaalidele on perekonnnasuhted…
Nimelt on naise armusuhtest, millest too beebiootel on, teada saamist kolin Michael (ja mitte Michael Knight, kes filmis “Knight Rider 2000” samuti uhkes üksinduses metsamajakeses elas, ainukeseks truu sõber 50-ndate Chevrolet 
) vaiksesse metsamajja ning teenib elatist tisler-puusepana.
Ühel külmal talvisel õhtul aga marsib rahulikult, tipa-tapa, tema majja väike tüdruk, kelle ema talvekülm traagiliselt ära võttis ning kelle tähtis poliitikust isa (Gabriel Byrne) karjääri edendamise nimel tüdrukust midagi teada ega teda isegi tunda ei taha.
Nii otsustabki Michael (Steve Martin), et pakub lapsele (Alana Austin) saarmastust ja sooja kodu ning kasvatab tüdruku ülesse kui oma lihase tütre.
Mida aga aeg edasi, seda enam on tüdruku bioloogilisel isal kindel soov oma tütar tagasi saada…
See film on üks nendest headest näidetest, mis võiks olla või ei võiks juhtuda, kui kohtusaalis astuvad võitlusse rikas ja vaene. Kumb võidaks?
Tõsi, tüdrukut ei võeta Michael’lt ära, küll aga on näidatud, kui palju saab võimu kasutada enda isiklikuks kasuks. Iseasi, kui palju suudetakse sellega otseselt või kaudselt mõjutada teisi inimesi. Lisaks näitab film elu seda poolt, kus teatud olukordades ja olenevalt inimestest kasupere võib, antud hetkel kasuisa anda, kuid ei pruugi, ja pakkuda lapsele rohkem armastust ja (elu)õnne kui rikkad vanemad, kes tavaliselt, kuid mitte alati, kingivad palju asju, nagu toodi välja filmiski, nagu reaalne lähedus ja võib olla isegi turvatunne puudub 
…
Minu jaoks isiklikult oli film hea. Muidugi oleks võinud olla parem, kuid täiuslikkust ei leia kusagilt, seetõttu oleks ebaõiglane anda filmile hindeks null või üks. Ent samas ei ole kuidagi õige anda hindeks 10, sest ükski asi maailmas ei ole ideaalne. Kindlasti oleks saanud antud filmi teha paremini, kui ta on seda praegu. Film on siiski tehtud ja see väärib tunnustust. Samuti, ma leian, väärib tunnustamist Steve Martini, Alana Austini ning tipp-poliitikut kehastava Gabriel Byrne tegelaskujud. Minu jaoks nad sobisid. Siiski leian, et kuigi kaameratöö mitmes kohas oli hea, oleks võinud see olla veel parem. Seega hindan mina filmi kümnepalli skaalas, mitte Beauforti skaalas, hindega 7,5/10, kuna film oli hea. Paljud vaatajad, kes mingil moel või viisil on olnud sarnases või peaaegu sarnases olukorras, võiks filmi ära vaadata. Usun, et seda keegi ei kahetse 
.