/ mai 9, 2013/ Kirjandus, Meelelelahutus, Pehmed & karvased/ 0 kommentaari

Edgar

Edgar

Olles pakkinud oma punasesse reisikotti reisiks vajalikud tarvikud, esemed, vahendid, võttis Edgar suuna köögiuksest välja, keeras selle enda arust lukku ja hakkas kiiruga värava poole liikuma.
„Hei Edgar, oota!“ hüüdis teda keegi seljatagant.
Edgar keeras pead vaatamaks, kes teda nii meeleheitlikult hüüab.
„Mis sa tahad?“ oli Siga otsekohene. „Nagu isegi näed, ei ole mul aega su möga kuulata. Hilinen Ameerikasse, et Norrisele kolakat anda.“
Vanaproua, Edgari naaber, umbes 80 aastane, aga hästi säilinud ja kõbusam kui mõned 20-aastased nolgid, soovis Edgariga küla Sita Aadust kõnelda.
„Kuule, kas tead, et Aadu oli täna poes, nägin oma silmaga, ja ostis maksapasteeti. Huvitav, miks? Ta ju ei söö seda!“
Edgar kuulas proua juttu, vaadates vahepeal pingsalt käekella, mis vanamutil käe peal oli.
„Mul ei ole tõesti aega, kell juba 9 õhtul. Pean minema!“
Vanamemm jäi seisma kui vahakuju.
„9 õhtul? Nalja teed vä? Kell ju 6. Sa vaatasid kella tagurpidi, totu!; Igatahes, mida sa arvad, miks ta seda pasteeti ikka ostis, kui ta seda ei söö?!“
„No võib-olla…“ alustas Edgar, aga memmekene katkestas lause.
„Äkki tal lapsed ja lapselapsed tulevad külla? Huvitav, mis autoga nad sõidavad?“
„Tead, memmekene, vanaema, oota korraks siin, pean toast midagi tooma!“
Edgar võttis oma kodinad ja läks tagasi ukse juurde ja põgenes hullu naabri eest majja teisele korrusele.
Tegi ülemise toa akna lahti, mille juures oli suur antenn. Antennitoru kõrgemal kui maja katus.
„Küll on alles kõrge pikendusjuhe,“ mõtles Edgar endamisi.
Võttis antennist kahe käega kinni, kott ümber ühe käe pandud, ja alustas vaikselt end alla laskma.
Olles peaaegu alla jõudnud, nägi ta vanamutikest teda ootamas.
„Ära praegu mängi, mul ju jutt küla Aadust pooleli. Ei tea, kas neil on Volvo või Audi?; Oooo! Sul on ka pasteet kotis! Mis teed sellega?“
Memmekene aina jutustas ja jutustas. Seapoisil oli tunne nagu Al Bundyl
Edgar aga ei andnud alla. Ta pidi kuidagi mutikesest pääsema ja mõtles välja ideaalse plaani.
„Kas sa äkki tahad, et lähen ja küsin temalt, mis ta pasteediga teeb?“
„See oleks tõesti kena!“ oli proua rõõmus.
Edgar võttis oma kodinad taaskord kätte ja asus teele. Ees oli pikk tee, mitu tuhat kilomeetrit Californiasse, et päästa oma armastatu Chuck Norrise küüsist.
Kõndis ja hääletas, siis kõndis veel veidi maad ja hääletas endiselt.
„Ooo, pudel. Viin selle taarasse, saan sõiduraha!“ oli Seapoiss maruõnnelik.
MOYA taaraautomaat oli talle väga lähedal, kõigest mõned sajad meetrid.
Taaramaja juurde jõudes tulid ruumist just välja pardi pere, kes just 10 euro väärtuses taarat tõid. Isa ees, ema järel ja 5 pardipoega ja –tütart nende järel.
Hakates pudelit masinasse panema, hakkas aparaat piiksuma. Töötaja läks kontrollima, aga seadmest asja ei saanud. Masin oli kutupiilu. Helistati tehnikule, kuid see pidi tulema alles järgmisel päeval.
Seapoiss sai vihaseks. Viskas mühkava pilguga ka pardiperele.
„Mis sa vahid, nolk! Pole enne pardipere näinud, vä?!“ mühkas pardiisa vastu.
Seapoiss oli endiselt vihane.
Ta tatsas edasi tagasi taaramaja ees, lootes tehniku tulekule. Möödusid minutid ja tunnid, kuid tehnikust ei ole kippu ega kõppu.
Edgar oli mitte ainult vihane, vaid nüüd juba ka närvis.
„Tegutse!“ kostis Seapoisile kõrvu Bigi Wigi käsutav hääletoon.
„Tegutsen? Mida ma tegutsen? Raha mul ju ei ole. Kodus ka ei ole. Mul ei ole üldse raha!“
Kuid Bigi Wigi andis endiselt käsu tegutseda. Edgar aga ei teadnud, mida sõna „tegutsema“ tähendab. Nuputas, mis ta nuputas, aga sotti ikka ei saanud.
Pöördus siis otsustaval moel taaratöötaja poole.
„Kuule, mida tähendab tegutsema?“
Kuid enne, kui töötaja vastata jõudis, astusid uhkest saparosetsist välja mees ja naine, kelle sooviks oli tuua hunnik taarat.
„Tegutse, naine, tegutse, tegutse! Kiiremini, kiiremini!“
Kahjuks ei õnnestunud ka neil taarat anda ja paarikene viskas oma pudelitekotid tagasi auto pagassi.
„Mõttetu taaramasin, kunagi ei tööta, kui vaja. Pane või pomm alla!“
Edgar jäi mõtesse. Kratsis kukalt, et mõelda, pead, sest see sügeles, kuna oli pesemata ning hõõrus lõuaalust, nagu saaks ta sealt plaani välja nühkida.
„Järsku, nagu välk selgest taevast, tegi Edgar sõranipsu – käes!“
Veidi maad eemal oli Elioni telefoniautomaat.
„Vabandame, teil ei ole piisavalt ettemaksu helistamaks antud numbril!“
„Ära aja möla, naine, ühenda mind kohe Häirekeskusega!“
Edgar ühendati kiiresti Häirekeskusega.
„Häirekeskus! Kuidas saan teid aidata?“
„Sõrgadega Siga siinpool! Sooviksin teha pommiähvardust. Nimelt on teil siin Lutsu tänava taaramajas pomm. Kui te seda taaramasinat, kurat, kohe korda ei tee, vajub see koos pardiperega, kes mind solvasid ja kes tõenäoliselt hilinevad pulma, sest kõik on nii kuradi hästi riides, ja paarikesega, kes sõimavad üksteist armsate sõnadega, maa alla!“
Häirekeskus võttis antud teadet väga tõsiselt. Kohale saadeti üle kümne politseipatrulli, Michael Knight ja Kitt, Texase korravalvur Walker ning MacGyver.
Politseipatrullid piirasid ala sisse. Walker kaitses ala sissetungijate eest ning MacGyver pidi olema valmis tegema kahjutuks pommi. Kui aga oli selge, et pommi pole ja et pardipere pulma ei hiline, piirati Seapoiss sisse: Walker piiras Edgari sisse vasemalt, MacGyver paremalt poolt ning politseinikud seljatagant ja eest.
„Paigal! Politsei!“ hüüdsid nad Edgarile, „minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale. Ära anna meile põhjust sult pudel käest võtta!“
Nii nagu kästud, nii Edgari ka tegi. Seapoiss vahistati ja viidi jaoskonda ülekuulamisruumi. Vanemkonstaabel Angus kuulas teda üle.
„Rääkige mulle,“ alustas ohvitser, „mis olid teie ajendiks teha taarapunktile pommiähvardus?“
„Ma tahtsin pudelit ära anda, et saaksin sõita Ameerikasse, et anda Norrisele vitsa mu naisega abiellumise pärast.“
Vanemkonstaabli suu oli ammuli. Vaatas ainult Seapoisile otsa, oskamata midagi öelda.
„Sa tekitasid üleriiklikku ohuolukorra[ref]Pommiähvardus on terroriakt[/ref] olukorra selleks, et anda neljasendilist pudelit taaraautomaati, et selle raha eest Ameerikasse sõita?! Selle eest ei saa kommigi Kalevi kommipoest Kuressaares.“
Nüüd aga oli Edgari suu ammuli ega saanud aru, mis pada talle aeti.
„Kas selle eest ei saagi Ameerikasse?“ oli Edgar hämmingus.
„Kas te kasutate mingeid ravimeid?“ tundis politseihärra suurt huvi.
„Jah. Eile valutas kohutavalt pea ja olin väga närvis, kui kuulsin, et mu Krissu Chuckiga abiellub. Seega võtsin kaks tabletti peavalu vastu ja ühe tableti närvirohtu.“
Vanemkonstaabel ei osanud sellegi peale midagi öelda. Raputas nõutult pead ja ohkas. Tema ainus mõte oli, et see tüüp ei ole täie mõistuse juures. See vend oli tema jaoks täiesti segi. Seetõttu otsustati lasta tal seekord minna.
„Võite minna. Me ei hoia teid enam kinni,“ andis mees loa.
„Eee, kuhu ma minema pean?“
„Välja!“
„Kuhu välja?“
„Noh, õue.“
„Mis sa mees, norid tüli, vä?“
Seapoissi hakati vägisi jaoskonnast välja viima. Üks politseinik võttis ühest, teine teisest sõrast ja ta tiriti jõuga läbi jaoskonna õue.
Vanemkonstaabel raputas aga pead ja ohkas. See oli tema jaoks esimene juhtum, kus kurijategija oli loll nagu lauajalg.
Seapoiss jäeti õue jaoskonna ette pingile istuma, kotid tema kõrval. Pudeli kinkis mees aga Andrus Ansipile, kes oli kurtnud, et tal 5000 eurosest palgast täpselt neli senti puudu.
Järsku, kui Texase korravalvur koos mingi tüübiga jaoskonnast väljus ja auto poole kõndisid, märkas Seapoiss oma armastatut. Tema hüüdeid neiu ei kuulnud. Ent Siga ei saanud pingilt lahkuda.
„On teiega kõik korras?“ tundis muret temast mööduv vanaproua.
„Ei!“ oli Siga kurb ja nuuksus, pisarad voolamas.
„Mis siis lahti on?“
„Mu proua seal lahkub selle kaabuga härraga, aga ta ei kuule mind, kui hüüan.“
„Minge siis järgi talle!“
„Ma ei saa.“
„Miks mitte?“
„Sest mendid sidusid mu kummikud omavahel mingi pika värgendusega omavahel kokku…“ oli ta endiselt kurb, vaadates kurva pilguga kummikuid, mis olid omavahel paeltega kokku seotud.
Kuid vanaproual helises telefon ja ta pidi kuskile kiirustama, jättes sea oma murega pingile üksi.
Kahjuks Texase korravalvur ja MacGyver olid jõudnud Seapoisi armastatuga tagasi Ameerikasse sõita.
„Võin ma siia istuda?“ tundis huvi vanemapoolne vanahärra, kes istus Sea kõrvale, pani sigari põlema ning ajalehe silme ette ja hakkas lugema ajalehte, samal ajal sigarit tõmmates.
Siga vaatas vanahärrale salakavalalt otsa.
„Võin ma korraks tuld laenata?“ oli Sea soov.
Saades vanahärralt tuld, tõmbas ta tikku, et kummikupaelad lahti põletada, aga tikk kukkus kummikusse ja tegi Seale meeletut valu. Kummik vaikselt sulas. Vanahärra, kelle sooviks oli Edgarit aidata, kummardus Seapoisi juurde, et teda kuidagi aidata, kuid põlev tuhk kukkus ka teise kummikusse ja nüüd oli Siga juba meeletutes valudes.
„AAAPPPIIII!“
Lõpuks saadi küll kummikud jalast kätte, ent need olid nii sulanud, et asja neist enam ei saanud.
„Mida ma nüüd peale hakkan?“ oli Siga tõesti kurb ja puhkes nutma. „Kuidas ma niimoodi edasi liigun? Kust ma uued kummikud saan?“
„Ära muretse, lapsukene, küll kuidagi saad. Siin lähedal on Hesburger. Seal otsitakse töötajat. Ehk lähed ja proovid. Teenid tunnis 2 eurot… krooni… mis iganes raha meil on. Teinekord aga ära ole nii rumal ja kasuta tikke õigesti, “ lohutas pahaselt vanahärra. „Aga kas tead, et sõidan homme kuueks kuuks Londonisse? Lähen pojale külla.“
Siga tõstis pead ja tema näoilme saatis vanahärra suunas tõeliselt pahase pilgu.
„Vau! Äkki lähed aastaks perse?“ oli Siga vanahärra peale tõeliselt pahane.
Võttis siis aga oma kompsud ja suundus longates Hesburgeri poole.
Sisemus oli kujundatud väga värvikalt ja ruumikalt, seinal oli ilus maal Jennifer Anistonist, mida mehed suu ammuli vahtisid.
Kohtudes juhatajaga viidi Siga taharuumi ja näidati lihtsaid töövõtteid, kuidas valmistada tavalist hamburgerit.
„Tee palun üks selline valmis,“ oli ülemuse käsk, viidates teistele hamburgeritele.
Siga võttis vajalikud vahendid, tegi nii, nagu talle räägiti ja näidati ja vaatas ette antud juhend-raamatut.
Vaikselt võttis hamburger ilmet ja ühel hetkel oligi see valmis.
Seal oli aga kõht meeletult tühi ning ta võttis burgeri sõrgade vahele: ampsas ühe ampsu, seejärel teise, siis kolmanda ampsu, kuni lõpuks oli burger täielikult otsas.
„Kus burger on?“ tundis juhataja huvi.
„Ära sõin!“
Juhataja naeratav näoilme muutus automaatselt tõsiseks.
„Nalja teed vvõi? Ega see sulle ei olnud, see oli kliendile. Sind me siia enam ei taha! Näe, siin sulle 4 senti töö eest, ülejäänud läks burgeri eest maha. Nüüd aga võta oma kodinad ja tõmba leelet.“
Siga lahkus vaikselt Hesburgeri ruumidest, pea nõrgus, kõrvad peadligi ja oli väga kurb.
Järsku nägi aga ees olevat Pop! Spordipoodi, kus müüakse just temale sobivaid kummikuid.
Astus sisse, proovis üht kummikut, seejärel teist. Lõpuks, peale mitmendat proovimist erinevaid kummikuid, valis Seapoiss välja sobivad punased kummikud ja läks nendega leti juurde.
„Ma sooviksin neid,“ sõnus Seapoiss vaikselt ja nukralt.
„Ikka saab. See teeb 12 eurot.“
Siga võttis tagataskust teenitud 4 senti ja andis müüjale.
„Ei, selle eest ei saa neid kummikuid. Need maksavad 12 eurot, sul on ainult 4 senti.“
„Ära nori! Sa said raha, mida sa veel tahad?!“
Siga võttis oma kummikud, pani jalga ja hakkas poest välja astuma. Müüja oli juba telefoni haaranud ja politsei kutsunud.
Raadios Kahe “Sinu Saatest” soovisaatest hakkas aga just kõlama Meie Mehe laul „Sinine vilkur“.
Siga oli ehmunud ja šokeeritud. Ta sattus paanikasse. Ning üritas põgeneda, sest järsku hakkasid kõlama politseisireenid. Vaatas vasakule ja paremale, ette ja siis seljataha. Ning hakkas jooksma. Keeras siis vasakule, et saada poeväravatest läbi. Need olid lahti. Jooksis sealt läbi, kuid järsku olid tema ees kaks politseinikku.
„Jääge paigale! Võtke kummikud jalast ja lükake need endast eemale, et need viga ei saaks. Seejärel minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale!“
 
Järgneb…
 
Teised osad: Siga! | Siga 2: pöörane armastus | Siga 4: pöörane armastus 3 | Siga 5: pöörane armastus 4

Jagage postitust

Kommenteeri