Staarisadu Kuressaare Lossihoovis

/ august 15, 2010/ Loodus, Meelelelahutus/ 3 kommentaari

Looduskaitse alguseks loetakse 14. augustit 1910, kui Artur Toomi eestvõttel sündis Vaika linnukaitseala, mis oli ka Baltimaade esimene kaitseala. 2010 aastal täitub 100 aastat Eesti looduskaitset. Selle tähistamiseks otsustati korralda tasuta suur ja siiras looduskaitsele pühendatud kontsert Kuressaare Lossihoovis, kus lavale astusid vanameister Tõnis Mägi oma igihaldjate hittidega ja Birgit Õigemeele ning Jana Kase järel Eesti kolmas superstaar Ott Lepland ning vilsandlane Jaan Tätte ning näitleja ja muusik Marko Matvere, lisaks üllatusesineja, kes minu arvates näikse olevat Traffic.

Teen silmad lahti, vaadates kella. Kell on pool kuus, 13. august. Tõusen kiiruga üles, vaatan digikaamera, mille Rando mulle eilseks päevaks laenas, varustuse üle, et midagi maha ei jääks, panen natu raha taskusse, siis topin end riidesse ja jalanõud jalga, teen ühe suitsu ja võtan siis sammud Rae poe poole, et osta väike šokolaad, mille meeletu isu mul tuli. Kena ilm. Õhtu kohta kuidagi imelik, aga siiski kena.
“Mida kuradit!” mõtlesin Rae poe juures endamisi. “Kell on pool kuus ja pood on kinni! Mida kuradit?!”
Nu heakene küll, ma lähen siis Sadama poodi. Sinna kõndides saan teha ühe suitsu. Jälle.
“Mis kurat täna toimub?” on mu järjekorsed mõtted. “Kõik poed kinni!”
Vaatasin kella, see näitas 10 minutit pool kuus läbi. Imelik! Sadama pood ka kinni! Minu järjekordne mõte oli, kas tõesti on kõik poed tasuta kontserdi pärast kinni?! Järelikult!
Läksin siis sõbra juurde, et vaadata, kas ta on valmis peole minema.
Juba kaugelt oli näha, kuidas ta maja esist puudelt kukkunud õuntest ja muust prahist puhastas.
“Terekest!” laususin ma, “oled valmis?”
“Milleks?”
“Kontserdile minekuks.”
“Hommikul?” oli ta ehmatus.
“Mis prääga on hommik, wä?” olin ma imestunud. “Sellepärast siis need poed kinni ongi!”
Nii ajasime temaga veidi, mis kestis nii 2 tundi, juttu ja läksin siis tagasi koju. Olin arvutis, vahepeal vaatasin telekat ja ootasin õhtut. Enne kontserdile minekut sai M & M (loe: Madis ja Marta) juurest läbi käidud, et ehk tulevad nemadki. Aga ei Madis oli alles tööl, Kairi ja Kalmer läksid mõne aja pärast koos, kuskil tund aega varem kohale, nagu enamus rahvast. Ma siis vaatasin Marta juures nati aega “A-Rühma” ja seadsin siis isegi sammud Lossihoovi, kus kell seitse peaks tasuta show algama. Jõudsin umbes 20 minutit varem. Aga pole viga. Igal kontserdil, kus mina Saaremaal elades käinud olen, on kõik alanud hilinemisega. Näib, et see kontsertite puhul lausa traditsioon, isegi bussid ei hiline nii tihti
Kella seitsme ajal juhatas kontserdi õhtujuht, kelle nime ma ei tea, show sisse, rääkides lühidalt, kes esinevad, mis järjestuses esinevad, mis toimub peale kontserdi, kus toimub, kellega toimub ja see oligi põhimõtteliselt esmalt kõik.
Kell oli umbes 19:10, kui lavale tuli esimene esineja, kelleks, usute või ei, oli nelja aastane tüdruk, kes esitas pika, aga ilusa luuletuse metsas elavatest loomadest. Näib, et tüdruk meeldis kõikidele – sai väga suure aplodeerimise osaliseks. Järgmisena kutsuti lavale mölisema üks Toompeasakste sigadest, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes veidikene jutustas loodusest ja looduskaitsest.
Läks veel natukene aega mööda ja siis tulid lavale Tõnis Mägi, kes võttis sisse oma traditsioonilise koha klaveri taga ning Eesti kolmas superstaar Ott Lepland, kes suundus istuma Tõnisest veidi vasemale sünteka taha.
Minu esimene mulje, kui mängima hakkas Tõnis, oli kohe, et mulle ei ole kunagi klaverid meeldinud, vaid süntesaator (teeb kuidagi ilusamat heli). Ja see klaver oli alla igasugu arvetust, vähemalt minu jaoks.
Enamus esitatud lugudest kuulusid Tõnis Mäe repertuaari, küll aga võis kuulda ka Ott Leplandi hitti “Süte Peal Sulanud Jää”.
Tõnise lugudest oli esitusel “Kollane Kass”, teisi nagu ei mäletagi.
“… Laulusõnadel on komme saada tõelisuseks,” jutustas Mägi enne “Kollase Kassi” esitamist. Mina kui üks amatoor-laulusõnade ja luuletuste kirjutajana nõustun sellega igati. Kunagi ei tasuks luuletusi ega laulusõnu alahinnata, nendel võib olla väga suur tähendus kirjutajale ja esitajale, isegi kui teised neist aru ei saa;
“Aitüma!” oli Tõnise tänusõnad publikule, mille järgi koos Otiga lavalt lahkuti.
Siis tuli taaskord lavale õhtujuht, kelle nime ma endiselt ei tea, ja palus publikul hüüda “Korrata! Korrata! Korrata!” Seda ka tehti.
Kui õieti mäletan, alustas loo mängimist esimesena Ott. Looks oli, üllatus üllatus, Tõnis Mäe kuldne hitt “Kuldaja Rock’n’Roll” :plaks:, mida originaalis inglise keeles esitab Bob Seger[ref]”Risky Business” (“Riskibisnes”) soundtrack[/ref].
Esitus oli super, väga energiline ja kogu selle aja jooksul oli lossihoovis tunda sellist mõnusat amatsooni. Väga suurepärase esituse tegi selle looga isegi Ott, poleks osanud oodatagi.
Kui lugu läbi sai, oli mul tahtmine karjuda “Korrata! Korrata! Korrata!” Neh, aga ei, ma siiski ei teinud seda
Ma seisin nüüdsest lava vasakul pool. Minust kõrval, vasakul, oli üks musta peaga naine koos lapsega.
“Kuidagi tuttav naine on,” mõtlesin endamisi, saades aru, et olen teda kusagil näinud, aga ei meenunud tol hetkel, kus…
Siis oli umbes kümme mintsa taas ootamist, kui lavale astus taaskord toosama nelja aastane neiu, kes luges seegi kord toredat luuletust.
Ja siis oligi kord vilsandi mehe Jaan Tätte ja näitleja ning muusiku Marko Matvere käes. Erinevalt Tõnisest ja Otist esitasid nemad selliseid rahulikumaid lugusid, visates lugude vahepeale ka mõne nalja. Neist meeldejäävam oli umbes taoline, kus Matvere kirjeldab, kuidas ta Hiiumaal ahvi nägi ja Saaremaal esmakordselt rääkivat lindu kohtas. Tõsi, minu jaoks ei tundunud see naljakas, aga ta vähemalt üritas ja nii mõnigi, kellele see nalja tegi, sai naerda. Kogu nende meeste esinemiste ajal seisis minust vasemal, aga siiski veidi kaugemal Aleksei Turovski, kellest mul kohati isegi kahju hakkas. Seda eelkõige seetõttu, et mees vaatas-kuulas-nautis kontserdi üksinda, väga harva läks temaga keegi rääkima. Tavaliselt kuulsustel ei teki fännidega probleeme, pigem kipub olema neid rohkem, kui austatav vastu võtta ja ära kuulata jõuab. Samas Ott Leplandil ei olnud vahepeal puhkuseraasugi, kui väikesed inimesed, kelleks enamasti olid tüdrukud, autogrammi küsisid ja lisaks neile veel suured inimesed, kes peale autogrammide soovi olid ka pildile jäädvustamise sooviga. Aga Matvere ja Tätte tegutsesid edasi.
Mõne loo ajal saatis Matvere Tättet suupilliga, mille kõla ei olnudki nii ilus, kui ootasin. Ühel hetkel hakkas Tätte esitama üht ilusat lugu, mis isegi ühel neiul Rate.ee-s päevikusse lisatud on – “Ilus hetk”[ref]”Ilus hetk” sõnad:

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
Mõni hetk on kohe väga-väga ilus
Vastu päikest vaatasid sa, silmad pilus
ja see oli – ilus

Hiljem samamoodi vaatasid sa mind
Ja su silmad olid kahtlustusest pilus
et kas räägin vaid või armastan ma sind
ja see oli ilus

Mõni hetk on elus valusam kui teine
Mõni hetk on kohe väga-väga valus
Keegi oli mul, kes minult andeks palus
Tal oli põhjust, see oli valus

Kaua seisime ja tummalt seisin mina
Tuhat korda ise patusem kui sina
Aga sina olid see, kes andeks palus
Ma ei vastanud, see oli valus

Mõni hetk on mis on hoopis isemoodi
Teise tuppa mulle üles tegid voodi
Ise läksid ja sind nägin uksepilus
See, mis nägin, oli väga-väga ilus

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
Mõni hetk on kohe väga-väga ilus
Mina magasin ja tundsin, pead mul silus
sinu käsi – see oli ilus[/ref].
Ilus esitus oli, eriti ilusaks tegi selle loo flöödil mängimine. Ja minu arvamuse kohaselt tuleb Markol flöödi mängimine tunduvalt paremini välja kui suupilli puhumine. Väga ehtne ja siiras oli!
Ka nende esinemine oli läbi, tänasid ilusti publikut ja Jaan andis veel hea ja tõetruu soovituse: hoidke loodust, siis hoiab loodus teid (igati ilus soov, millega päri olen) ja lahkusid lavalt. Siis tuli lavale jälle õhtujuht, kelle nimi on mulle endiselt teadmata, ning kes uuris, kas publik soovib taaskord hüüda “Korrata! Korrata! Korrata!” Ja ta sai selle!
Mehed esitasid oma lisaloo ära ja nii oligi taaskord umbes 10 minti rahu, kui lavale kutsuti jälle seesama 4-aastane neiu, kes luges ette viimase luuletuse mehest, kelle püksid riputati naela otsa (oli vist kuidagi nii :hmm:).
Siis tänas õhtujuht neiut luuletuste lugemise eest ja tema emmet Leenat. Sel hetkel mulle koitis, kus olen seda naisterahvast näinud – see oli vist “Üksvanem otsib kaaslast” Leena.
Peale muusikalist kontserdi algasid erinevates kohtades töötoad, kus oma ala absoluutsed proffid – Aleksei Turovski, Mart Jüssi, siis keegi Teet, kelle perenime ma enam ei mäleta – ja veel nii mõnedki, kes teavad oma alast praktiliselt kõike.
Aga seda ma ei teagi täpselt, kes üllastusesineja oli. Oli see Traffic, töötoad või miski/keegi muu, ei tea. Mina tulin mingi kümne ajal ära ja selle ajani ei olnud laval Trafficut, kelle buss aga kohapeal oli.
Kahjuks pilti ja videot teha ei saanud, rahvast oli murdu ja mina oma kääbikukasvuga ei ulatunud üle pikemate inimeste peade ei filmima ega pildistama. Aga peale kontserdi, kus oli mulle teadaolevatel andmetel 8500 inimest ehk Kuressaare uus rekord, sain veidi filmida ja pildistastada. Kahjuks tulid nii video kui fotod väga sita kvaliteediga
Galerii

---

Muidu kontserdiga jäin rahule Väga mõnus amatsoon, head artistid, head lood. Tasus minna ja ma ei kahetse, et läksin. Seega ei saaks öelda, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Näib, et siiski on. Ehk tõesti väga vähesel määral, aga siiski on.
Mina aga lähen nüüd vaatama, kuidas Kurt Russell üle parda visati komöödias “Üle parda!”, mis juba läbi on