Foto: silpic.blogspot.com/2007/11/esimene-lumi.html
Tere tulemast selle aasta esimesse ja viimasesse novembrikuusse. Õpilased viis päeva koolis käinud peale nädala ajalist puhkust. Nüüd võib kindlalt väita, et miniseelikud on tänavatel selleks aastaks kadunud ja ilmad muutuvad vaikselt järjest külmemateks, kuni lõpuks on atmosfääris temperatuur nii palju alla null kraadi, et saaks tekkida väikeste jääkristallide kogumik, mis rahvale on enim tuntud nime all lumi. Selline valge ja armas ja pehme jääkristallide kogum, mis atmosfääris liikudes kasvavad suuremateks kuni lõpuks maapinnale langevad. Jah, aasta ka juba varti läbi. Taaskord 
Maailm on ikka väike ja üks aasta jõuab lõpule kiiremini kui Estonian Airi lennuk Trondheimi 
Juba praegu on ilmad veidi külmemaks läinud mistõttu olen pidanud mitmel korral alates oktoobrikuust ahju kütma, kusjuures siiani ei ole ma pidanud vihastama end siniseks tule alla saamisega. Tõenäoliselt oli mullu probleemiks ettevõttest saadud metsakuiv puu, mis nii metsakuivaks ei osutunud. Pigem osutus see metsamärjaks puuks. Ja sel aastal ma sealt puid ei tellinud, kuigi suve alguses soovisin seda teha. Sealt aga öeldi, et alla viie kandi nemad puid ei too. Mis nad arvavad, et olen Richie Rich vä? Õnneks sain ühe tuttavama inimese kaudu puid ja siiani näivad üsna korralikud. Loodame, et ka veel kasutamata puud seda on
Ja tänu alanud külmadele ilmadele(,) otsustasin üle pika aja omale ühe hea korraliku maitsva kõhutäie valmistada. Koorisin kartulid, siis pesin puhtaks ja panin potti kuuma õlisesse vette podisema.
“Pott-pott-pott,” oli üliõnnelik pott 
Vahepeal käisin ise dušši all, seejärel korra poes ja tagasi tulles lasin kartulitel veel veidi aega potiga tutvust sobitada. Seejärel, kui kartulid pehmeks keenud, praadisin pannil ära mõned verivorstid, mis köögis kilekotis oma õnnist aega ootasid. Kui ka need valmis, asetasin pannile poest ostetud maksasousti ja segades n-ö praadisin, kuni soust oli kenasti vedel. Ja oligi toit valmis. Muidugi on see ka nüüd ära söödud. Ja mis see toit oleks ilma väikese vahepalata, milleks seekord otsustasin võtta hapukapsast. Vahepeal võtan kahvliga mulle meeldivast kausist kartulit koos maksasoustiga, näksatest väiksemast taldrikust kõrvale hapukapsast. Hmmm, magus 
Nüüd, kus toit pintslisse pistetud, oleks minul aeg suitsule minna. Peale sööki teen alati suitsu. See nagu traditsioon juba ilma milleta lihtsalt ei saa. Väga mõnus on peale kõhu täis söömist väikene pläru teha. Sama kehtib ka dušši alt tulles.
Praegu aga – 
Antud teema juurde peaks kenasti sobima Ott Arderi ja Rein Rannapi kirjutatud ja Ruja esitatud üks kuulsamaid lugusid