Allikas: teenindaja.ee/teenindajale/teeninduskultuur-eestis-aastal-2011/
Ajad on väga kiired, isegi blogisissekandeid ei ole alati aega teha, siiski praegu mul see aeg on ning kuueteistkümnendas blogipäevas kirjutan teemal, millega enamus meist elu jooksul kokku puutuvad, kes vähem, kes rohkem, kuid me puutume ja olenevalt olukorrast ja vahejuhtumist võib see olla andeks antav, teisel korral aga on inimene välja vihastatud nii nagu ei kunagi varem.
Juhtus siis aga nii, et pidime Armsakesega reedel, 08. augustil minema sõbra juurde, kellega oli juba varem väike koosistumine ja lobisemine kokku lepitud. Läksime ka Saaremaa Tarbijate Ühistu alla kuuluvasse Rae Toidukaupade poodi, et viia veidi külakosti ja osta muud vajalikku, nende seas võtsime 4 Holsteini sooduses olevat õlut (ja rohkem alkoholi ei võtnud!), kaks teepakki, kaks pakki kreekereid, salatiriistad, mis salatit tehes alati kasulikuks osutuvad, säästukaardiga sooduses olevad präänikud soovisime ka ära proovime, seega võtsime neid 4. Arve kokku oli midagi 18 sentidega. Rahvast oli poes palju, töötas ainult 3 kassat ja järjekorrad olid kõigis kolmes kassas väga pikad.
Nüüd, kui oli meie kord ja teenindaja oli summa kokku löönud, pani Armsakene raha alusele 10 eurose ja ühe peotäie münte.
“Nendest ei tule 8 eurot kokku,” sõnas müüja, lugemata üldse münte ja sente.
“Neid on veel, ” alustas Armsakene. “Ma ei ole veel kõike andnud.”
Armsakene andis teisegi peotäie, kuid rahakotti jäi veel kuskil kahe peotäie jagu sente ja münte.
“Sellest ei tule 8 eurot kokku!” korrutas teenindaja taas, endiselt sente isegi mitte puutudes, rääkimata nende lugemisest.
Ja nii ta nõudis kogu meie kaupa tagasi ja tühistas kogu ostu.
Seejärel sai eraldi laua taga loetud kokku 20 eurot, nendest üks oli paberrahas kümnekas ning panin need eraldi oma taskusse, et uuesti ostes oleks müüjal lihtsam. Kogu raha kokku oli 23 eurot.
Paraku juhtus aga veel kurvem juhtum – müüja keeldus meid teenindamast, nii eelisjärjekorras, kuigi meie kõik asjad olid müüja kõrval, kui ka järjekorra viimaste inimestena.
Nii ei jäänud meil üle muud, kui kõndida 15 minutit linna peaaegu teise otsa Maximasse. Paraku jäimegi oma kaubast ilma, sest just Rae poes olnud tooteid, mille vastu meil huvi oli, Maximas täpselt selliseid ei leidunud.
Sõbra juurde jäime kogu selle komejandi tõttu hiljaks umbes pool tundi.
Mina ja Armsakene kui klient ehk ostja oleme selle teenindaja peale väga pahased 
Jah, ma saan aru, et järjekorrad olid tõesti pikad ja poe sulgemiseni oli 30 minutit aega ning raha lugemine võtab tohutu aja ja hoiab kinni järjekorda, kuid olenemata sellest, mis rahaga, olgu see siis paberraha või sendid-mündid, me poes maksame, tuleb seda aktsepteerida ja lugeda, sest paberraha ning eurosendid ja euromündid on Eestis ametlik maksevahend ning nende vastu võtmisest keelduda ei saa. Seda enam, et ühe poe infoleti teenindaja ütles, et müüja kohustus on mündid-sendid üle lugeda, kui midagi ostetakse.
See on esimene esmakordne juhtum mul elu jooksul ja kogu Saaremaal elatud aja jooksul on see esimene taoline juhtum. Rae teenindajad on alati olnud viisakad ja sõbralikud, mitte ühtegi halba sõna ei ole nende kohta öelda, raha on alati võetud vastu, ka sendid ja mündid ja müüja on neid alati ise lugenud.
Antud teenindaja kohta aga teeme kirjaliku ja suulise kaebuse, sest selline teenindus on vastuvõetamatu.
Kas me nõuame ka mingit kompensatsiooni, mingit nii öelda valuraha meie ringijooksutamise ja närvide kulumise eest, ei ole veel otsustanud.
Nii et vat siis missugune viisakuse ja teeninduse etalon see oli