Hästi mõnus on alustada selle postituse kirjutamist ilusa sügisilmaga, kui väljas sajab veidi vihma, puudelt on lehed maha lennanud, õues on hoov vihmast veidi sopaseks läinud ja taustaks kõlab “Illusion Of Happiness” (lugu allpool), mis küll varsti läbi hakkab saama, ent minu arust on see Inese üks parimaid inglisekeelseid lugusid, mida ta eales esitanud on, nende hulgas ka eurolugu “Once In A lifetime”. Veel kindlam olen selles, et inglisekeelsed lood sobisid talle tunduvalt paremini, kui eestikeelsed. Kahju, et ta enam ühtki lugu väliskeeles ei esita 
Asudes aga sissekande esimese teema juurde, siis mingi kevadest ehk, võib-olla ka suvest alates on Facebookis üks kasutaja – Aet Vilu, kes näib olevat üks kuradi sitke ja järjekindel naine. Esimesel korral otsustasin, et ei taha teda oma sõbralisti (mul ei ole muidugi midagi tema vastu), aga siiani ei ole ta alla andnud lootuses sellesse listi pääseda.
Ei, järjekindlus on hea asi, teinekord võib kindlasti elus kasuks tulla, aga antud juhtumi puhul hakkab see järjekindlus pinda käima. See inimene ei näi vist teadvat, mida tähendab “Ei”. Aga jah, mis seal ikka;
Kuid vahepeal kuni tänase päevani ei ole ma eriti midagi teinud. Tasapisi ikka töö. Nüüd küll veidi rohkem kui nädal vaba, aga noh, peaasi, et mingi töögi on. Tellisin mõned nädalad tagasi ka puud ära, aga kahjuks sattusin pahaaimamatult halva firma küüsi. Nimelt tellimispäeval, milleks oli kolmapäev (aga mingi kaks nädalat tagasi umbes), küsisin veel kindlalt telefoni teel enne tellimuse andmist üle, kas puud on kuivad ja on need lõhutud (nu see ei olnudki tähtis, lisasin täienduseks). Vastati, et on lõhutud ja metsakuiv. Ülejärgmisel päeval, reede hommikul sain puukesed kenasti kätte. Tundusid kenad ja suured olevat, aga niipalju siiski luisati, et ei ole metsakuiv. Nimelt on need seest märjad, õnneks siiski tuld saab kuidagi nendega teha. Aga siiski leian, et mind on petetud, kuna minu teada ei ole metsakuiv puu sugugi märk, isegi seest mitte. Nujah, nüüd leidus vastupidist tõestav ettevõte. Teinekord olen targem. Lisaks avastasin ka selle, et valgete puudega (ehk siis valge kasetoht peal) on tuld tunduvalt parem teha. Nii ma kahjuks peangi taskulambi saatel kuurist puid tuues alati otsima valgeid puid, mis võtab tunduvalt rohkem mu aega, kui sooviksin. Aga pole viga, vähemalt saan puid otsides veidikene oma lauluoskust lihvida, demonstreerides seda majast möödakäijatele, kes saavad mõelda, et “on alles napakas, laulab kuuris” 
Otsustasin teha sellegi teoks, et panen oma kuurile tabalugu ette, sest linnas pidi liikuma puudevaras, kellel nimeks Ailar. Tuleks igaks juhuks tabakas ette panna, muide lähen endale kah veel vargile 
Ja eelmise nädala alguses tuli mulle taaskord meeletu isu muuta mõne sarja introt. Esialgu proovisin õnne “Vampiiritapja Buffiga”, kahjuks ei tulnud sellest midagi välja mõtete puuduse tõttu. Siis aga avastasin YouTube lehelt ühe kantritaolise loo (lugu allpool), mis (kuid võin ka eksida) on ehk “Walker – Texase korravalvur” tegelik tunnuslugu. Vähemalt tundub nii, kuna sõnad on enamasti samad, mida sarja algustiitrites laulab sarja suurimaid peategelasi – Chuck Norris. Mõtlesin siis huvipärast katsetada, kas tuleb sellest uuest ja pikemast introst midagi välja või ei, kasutades nimetatud kantrilugu taustana. Alustasin siis selle kokkumiksimisega kell 8 õhtal, aga oi sa raks, valmis sai see järgmisel hommikul kell 9, salvestamised WMV formaati kaasa arvatud. Seega on see esimene intro, mille kokku miksimiseks on mul kulunud peaaegu 13 tundi (ma enamasti ümardan selle 12 tunni peale, kui salvestamisajad välja jätta). Ega ma ei väidagi, et ma sel alal proff olen, see siiski hainult hobi… Laadisin selle hiljem ka Reporter.ee online leheküljele, seal aga arvatakse, et ma olen kohe Chuck Norrise fänn. Tunnistan ausalt, et ei ole, aga valetaksin, kui väidaksin, et ta mulle ei meeldi. Meeldib näitlejana. Võib-olla tema karmi-imidži tõttu, mis talle sõjafilmides osaledes on pandud, ei tea. Sarja introid ma siiski ei muuda näitlejate tõttu, vaid nende faktide järgi, kas sari mulle meeldib või ei. Kui ei meeldi, ei tule tavaliselt ka mõtteid. Mis mulle uue Walkeri alguse puhul meeldib, kohe erilise tunde tekitab umbes esimesed 25 sekundit, kui refrääni ajal toimub tõeline action. Ka lõpp on suht eht, ainult instrumentaal ajal 
Kel soovi ja tahtmist, saab mu muudetuid introid vaadata mu blogi omaloomingu lehelt või minu YouTube kanalist. Kena oleks ka muudetud introdele vastukaja saada, kas meeldib või ei. Ja mis võiks olla teisiti. Neid arvestades oskaksin ehk teinekord introt tehes veidi muutmisstiili muuta. Eks ise saate otsustada, kumma lehe peal arvamust avaldate, kui muidugi avaldate.
Täienduseks ja vastukajaks Reporter.ee leheküljel kommentaator Pambukesele, et video ja heli kvaliteeti ma muuta ei saa, vastavad programmid mul puuduvad
Huvitav, kas ongi nüüd kõik, vää? Kahjuks vist jah. Kindlasti olen veel midagi “teinud” huvitavat ja midagi sellist, millest saaks kuulujutte levitada, aga meelde ei tule…
Oih, kurat, oleksin äärepealt unustanud. Ka neiu K-ga olen saanud MSNis vestelnud ja ta tundub hästi lahe olevat. Avastasin enda suureks rõõmuks, et tema kirjutamisstiil on sarnane minule. Ses suhtes sarnane, et ta ei kirjuta vigadega, vähemalt mitte meelega ja mulle see meeldib. See minu arust näitab korralikkust, siiski kirjanduslikult mõtlen. Kahjuks tegin endale kahju sellega, et ütlesin välja, et ta meeldib mulle, mida tavaliselt neiule just öelda ei tohiks. Aga mis seal ikka. Ta küsis ja ma ei saanud ka vastamata jätta. Loodame ainult, et ta mind nüüd päris ära ei unusta. Siis oleksin väga kurb 
Voh, leian, et selle kohapealt on seda artiklit väga hea lõpetada.
Mis siis ikka!!!! Ma lähen nüüd netist filme vaatama 
Bye bye! 