Allikas: Järva Teataja
Nagu ajalugu kordub erinevate stsenaariumite puhul, nii ka minu ja selle blogi puhul.
Nimelt oli muleioleblogi.net domeeni avamisel (domeeni registreerisin esmakordselt 2010.aasta juunis) üks mitmete esimeste postituste seas artikkel sellest, kuidas on minul naistega väga palju ebaõnne, sest keegi ei vasta kuulutustele, kuigi need on koostatud (peaaegu) korrektse grammatikaga, loodetavasti stiilipuhtad ja on välja toodud, keda ja miks otsin. Need on olnud minu meelest ilusad ja väljakutsuvad, peaks naistele peale minema küll 
. Aga võta näpust või tõmba sõrmest, mitte midagi. Ei mingit pauku ega lõhustumist, isegi mitte settimist 
.
Niisiis, tol korral otsustasin teha katse, kui paljud mu kuulutusele vastavad sel juhul, kui on mainitud, et otsija on rikas, kusjuures olen saadud kirjad läbi lahanud oma perspektiivist. Sellest ajalooga põimunud artiklit saab lugeda sellest postitusest.
Nüüd, 11aastat ja isegi üle 270 päeva hiljem teeb ajalugu ajalugu selle kordamisega. Olen nelja aasta ja mõned kuud pealegi aja jooksul, mil olen olnud üksikult vallaline, üritanud tutvuda mõne neiuga esialgu sõpruse eesmärgil. Paraku pole vastuseid kuigi palju tulnud. Või õigemini – ühtegi pole .
Niisiis otsustasin kasutada ajarännakumasinat ning rändasin tagasi aega, mil kasutusele sai võetud alias rikas Andrus.
Nüüd tegin sama, kuid erineva nimega: pikemat aega on eksisteerinud ablent26@online.ee – mees, kes otsib naissõpra suhtlemise eesmärgil. Nii, nagu olen seda teinud jõukuse vastandi Ailarina.
Niisiis, mis oli nn. “eksperimendi” tulemus?
Erinevalt Ailarist ablent26 sai mõned kirjad. Naistelt. Kuid mitte palju: kõigest 4. Ent võrreldes loju Ailariga neli kirja rohkem 
. Siinkohal ei hakka kirjutajate, kes ennast nüüd kindlasti vägagi petetuna tunnevad (noh, kas just kõik, kuid neist vähemalt pooled kindlasti), kontakte ega kirjade sisu välja tooma, kuid eksperiment näitas, vähemalt minu jaoks, kuigi kirjade sisu järgi võiks ehk loota ja oodata paremat, ka seda, et tänapäeva ühiskonnas nõrgemaks sugupooleks, kuigi see väide absoluutselt ei vasta tõele, tituleeritud naised ei olegi väljas ainult raha peale, et siiski siiski naised hoolivad rahast (kas ka raha omavast ja teenivast mehest on juba iseasi 
). Muidu poleks ju kirju tulnud… Ja kui nad ei hooliks, oleks Ailar saanud omale jalgrattasõidusemu, keda samuti Kadi raadio “Tutvuste” rubriigis mullu sügisel otsisin… Või uue naistuttava, keda samuti aastate jooksul erinevate portaalide, s.h. raadio Elmar, mis ei ole portaal, saate “Õhus on armatust” kaudu olen üritanud leida… Kahjuks vastuseid ei kusagil .
Minul on kurb meel ja mõni naisisend, kes tõesti ei hooli mehe rahakoti paksusest (kuid olgem ausad – kas sellist naist ikka leidub tänapäevases maailmas 
?), on ilmselt pettunud ainuüksi sellepärast, et suurem osa tema liigikaaslastest on sellise suhtumisega, kes omakorda heidavad nendele halba valgust, kuid paratamatult on see tänapäeva elu. Tahame me seda või mitte, aga see ongi elu.
Allikas: nytimes.com
Selle teemaga seonduvalt on inimesed, just primitiivsed inimesed, alati arvanud, et internetis tutvumisportaalides, ja mitte ainult, vaid ka teistes portaalides, kus suuremal või vähemal määral vastavat kuulutust sisestada lubatakse, aga ka raadio kaudu kellegagi tutvuda soovival inimesel on midagi viga. Kui ei leia kedagi, peab olema midagi viga. Mingi puue näiteks…
See on äärmiselt isekas mõtlemine, arvestades, et osadel inimestel lihtsalt pole õnne. Mõnel ei vea rahas ega lotos, mõnel armastuses. Aga on ka neid, kellel ei vea mitte millegagi. Eeldada, et inimesel, keda võib-olla isegi ei tunta ja tundma õppida ei viitsita või lihtsalt ei taheta, sest näiteks esmamulje on olnud halb, on midagi viga, on vale. Sest näiteks minu olukord on olukord, kus neiud lihtsalt ei reageeri. Välja arvatud juhul, kui olen maininud, et suplen rahas nagu sead mudas (kuigi see on äärmiselt puhaste loomade – sigade – solvamine 
).
Kusjuures isekuse alla käib ka kuulujuttude levitamine inimeste kohta, kellest tegelikult absoluutselt mitte midagi ei teata. Laimajad arvavad, et nemad teavad. Tasuks tõsiselt järele mõelda, kas see on ikka nii…
Inimeste, nii meeste kui naiste suurim viga on eeldamine. Kõike eeldatakse. Või oletatakse. Kuid kunagi ei ole kõik nii must-valge, kui seda kõrvalised inimesed, kes olukorrast mõmmigi ei tea, näevad ja endale teadvustavad.
Reaalses elus tuleks olla või vähemalt üritada kasutada empaatiavõimet, et üritada mõista, miks on inimesel olukord nii, nagu ta on. Üritagem mõista, miks otsib inimene tutvust raadio või tutvumisportaalide kaudu. Või ajalehe kaudu. Või miks kandideeritakse ja osaletakse armsates kohtingusaadetes TV3-s (näiteks “Õige valik”, mis mulle väga meeldis) või Kanal2-s (TV-sse pürgijatest kodanikel on üheks põhjuseks ka pisikeselt suur annus edevust, aga ka muid isiklikke põhjuseid).
Nii et mul pole muid soovitusi kui ainult üks: olge sallivamad ja üritagem olla empaatiavõimelised. Ka siis, kui me ei tea teise inimese tausta, motiive, minevikku ja üldiselt elu-olu. Ärgem mõistkem hukka, kui me teist inimest ei tunne ega tea.
Katsume omale parema ja endale stressivabama elu loomisel eeskuju võtta Elvise kuldsest väljaütlemisest: “Ära kritiseeri seda, mida sa ei mõista. Sa ei ole iial käinud selle mehe kingades”.
Ja muideks, olen avatud uutele tutvustele naistega. Kel huvi, kirjutage kasutades tagasiside vormi 
- Artikli pealkirjas sõna “kordeograafia” on teadlikult ja sihilikult niimoodi kirjapilti kirja pandud