Uue aasta mõtted

/ jaanuar 5, 2017/ Inimesed & ühiskond, Meelelelahutus/ 0 kommentaari

Uus aasta ongi käes. Eelmise nädala reedel plaanitud postitus, mis juba novembrikuust mustandite kaustas tolmu kogub, ja laupäevane postitus ainult minu peas kumavaks mõtteks jäigi, sest jäin tõbiseks, mis paariks-kolmeks päevaks mu silmad rivist viis. Esmaspäevaks sain silmad enam-vähem korda ja paika, ka nohu sain järgnevatel päevadel tunduvalt paremaks, aga täielikult lahti saanud siiani ei ole. Samuti ei ole köhast täielikult lahti saanud. Armsake jäi tõbiseks enam-vähem sel ajal, kui ma silmad korda ja taas nägijaks sain. Ka sai kraaditud ennast ning ütlen südamepõhjast välja arvamuse, et minu meelest need kuradima tänapäeva digitaalsed kraadiklaasid, mis on asendanud elavhõbedaga kraadiklaasid, on täiesti mõttetud. Pasad tooted. Selle asemel, et näidata, kas on palavikku või mitte või kas on keha normaaltemperatuuril, kuvab aparaat mulle kehatemperatuuriks alajahtumise ja seda kõigil kolmel mõõtmiskorral, samal ajal kui Armsake oleks pidanud kuvatava temperatuuri ajal olema kriitilises seisundis, mis eeldaks kiirabi sekkumist.
Ka Armsakese õeke Bacillol katsetas kraadiklaasi ning kahel järjestikusel mõõtmisel näitas digitaalne kraadiklaas esimesel mõõtmisel Palivere metsa tulemust (37,5⁰C) ja teisel mõõtmisel aiateibaid (36,0⁰C). Nii et kohe, kui leiame ostame alati töökindla elavhõbedaga kraadiklaasi. Muidugi kuulsin kusagilt, et elavhõbeda asemel saaks samalaadse kraadiklaasi, kus elavhõbe on asendatud EL direktiivide tõttu ainega, mis ei ole nii ohtik inimestele, kui seda on elavhõbe;
Aga see selleks. Üks aasta, 2016.aasta ehk tuliahvi aasta on saanud lõplikult igaveseks läbi ja nüüd on esimest ja viimast korda käes 2017.aasta ehk punase tulikuke aeg. Sel ajal, kui mina olin haiguse rüpes, tegid blogijad aasta kokkuvõtteid ja siis kirjutati uue aasta mõtetest ja tegudest, soovidest ja ideedest.
Leidsin hiljaaegu Facebookist blogipostituste reklaamimise grupist üleskutse osaleda jaanuarikuu challenge’is, mis kujutab endast seda, et blogija kirjutab iga päev postituse ühel kindlal teemal. Saad selle üleskutsega tutvuda Kristiina blogis.
Lugesin etteantud teemasid iga päeva kohta ning ausalt öeldes jääksin nende postitustega jänni. Jah, muidugi suudaksin välja tuua need 10 asja, mis mind õnnelikuks teevad ja unistada 5 paigast, mida kindlasti elu jooksul külastada tahaksin. Enamus teemasid olid aga sellised, millele ma kunagi mõelnud pole ning ilmselt vajaksin päevi aega kõike seda seedida. Aga naljakal kombel on selles üleskutses 16. päev just seotud tähtkujuga, millest olen varem põhjalikumalt ühe raamatu näitel kirjutanud. Saad seda lugeda postitusest “Sünnikuupäeva saladused”.
Seega ilmselt mina sellest osa ei võta. Küll aga võtsin osa Nullukulu.ee eestvedamisel blogijatevahelisest jõululoosist, kus osaleda soovinud blogid end kirja panid ning seejärel pidi blogija tegema paki just temale loositud blogijale. Ma oma pakki veel kätte saanud pole, aga kohe kui saan, teen sellest videopostituse (ja on vägagi võimalik, et järgmine postitus just sellest räägibki). Minule loositahtel sattus Meriliinu blogi, kelle veebipesa on punutud aadressile meriliinu.wordpress.com. Mida ma talle kinkisin ja mida ta sellest arvab saab lugeda samateemalisest postitusest: blogijate kingivahetus.
Veidi taustast rääkides, siis novembrikuus saades info, kellele paki pean tegema, oleksin väga vabalt võinud peast kinni võtta, seda raputada ja karjuda, et end välja elada, kuna mulle sattus naisblogija, kellest kuulen esimest korda, mis tõttu ei oska ma talle absoluutselt mitte midagi kinkida. Aga kõiki tema postitusi läbi lugeda ka ei viitsi (ilmselt ei viitsinud ka minule paki tegija kõiki mu postitusi lugeda), nii lugesin läbi tema viimased postitused ja jälgisin iga päev, kas tuleb midagi uut. Mitu päeva vaikus. Mul juba aju tossas, et mida kurat! siis kinkida. Käisin aga Saaremaa Kaubamajas tööasjus ringi kolamas ja leidsin sealt ühe ilusa jõuluteemalise eseme. Variante oli palju. Saigi siis üks valitud ja ostetud. Aga ikka on midagi puudu. Midagi oli vaja juurde. Ka see sai mõne päevaga leitud. Ka kaart oli olemas. Nüüd jäi üle kõik ära pakkida. Ja muidugi – nagu välk selgest taevast – otsustab tema avaldada oma soovid jõuluvanale. Lugesin läbi, vaatasime Armsakesega üksteisele otsa ja viimasena ostetud kink läks meile kapi peale, sest leidsime, et ilmselt ta ei soovi seda. Siis võtsime otsuse kaalu peale, sest ta mainis, et nendele on kaal tohutult vajalik. Nii saigi kolatud ringi mitte ainult füüsiliselt poodides, vaid virtuaalselt netipoodides ja leidsime sealt hästi vahva (vähemalt meie meelest) kujundusega kaalu. Tellisime ära ja kohale jõudes pakkisime kaalu jõuluteemalise pakkepaberi sisse, mille peale kleebitud blogi logo ja tekstid kujundasin Wordis oma head mitukümmend minutit. Ja kingituse teise osa otsustasime siiski kaasa panna, mistõttu jõudis pakk saajani kahe pakina. Meie aga loodame, et Meriliinu väga pahane polnud, et läksime kergema vastupanu poole ja kinkisime midagi, mille soovi ta avaldas. Isiklikult aga nüüd tagant järgi mõeldes leian, et talle küll oli hädasti vaja kaalu, aga meie esimene plaanitud kink oleks talle meeldinud ja rohkem rõõmu toonud ;
Rääkides aga muudest teemadest, siis selle aasta Kuressaare ilutulestik, mis Saarte Hääle andmetel läks linnale (olgem siis ausad, et maksumaksjale) maksma 4000€ ja selle eest sai 3199 pauku, oli kogu selle aja jooksul, mil olen seda vaatamas käinud, aegade parim. Saate seda vaadata all olevast videost ja blogi Facebooki lehelt. Video autoriks on üks mu tuttavatest.
Ilutulestiku ajal oli väidetavalt õrn uduvihm, aga see ei tundunud kedagi häirivat. Maa oli puhas, kübetki lund minu mälu järgi, mida mulle räägiti, polnud, ka ei olnud nii külm, kui praegu, üle 10 ja enama kraadi.
Selleks korraks nägemiseni. Nautige allolevat videot või vaadake seda blogi FB lehelt ning head uut aastat kõigile!