«Arvasin, et kõige hullem asi maailmas on jääda üksi. Tegelikult see pole tõsi. Kõige hullem asi maailmas on jääda kokku inimesega, kes paneb sind end üksikuna tundma»
Koroona kestab juba teist hooaega ning uskuge mind – kolmas ja viies ja hilisemad laine ei jää samuti tulemata. Viirus on teinud meile kõigile palju meelehärmi ja tekitanud erinevaid muresid ja probleeme. Õnneks sel aastal, nagu mullugi, võeti piirangud maha. Tasa ja targu, paari piirangu kaupa, kuid siiski tehti. Minule aga oli see kergendus, sest maikuu teisel poolel alanud puhkuse
Ja ongi kõik… Hooaeg on läbi ja minu lemmiktöö, millest kirjutasin “Denboraldi berria” nimelises postituses, saigi selleks aastaks läbi Kahju ja kurb, sest mulle väga meeldis seda tööd teha. Kuid loodame, et tuleval aastal õnnestub mul sinna tagasi minna. Kuid peale seda sai käidud Tallinnas… Mitte küll enda tarvis, vaid kellegi teise, kuid mitte üksinda, vaid sõbraga, nimetagem teda… Antsuks
Läätsa sadam, Saare maakonnas Salme vallas asuv pisike sadamake, kuhu me Armsakesega kunagi varem sattunud ei ole, sest… noh.. olgem ausad – me lihtsalt ei ole viitsinud . Nüüd aga, täpsemalt 12.aprillil tegime selle teoks ja käisime uurimas, missugune Läätsa sadam, mille kohta infot ja veidi rohkem pilte lisaks selles postituses olevale pisigaleriile leiad Kipper foorumist, siis on, mis seal
Üleeilne Saaremaa päev oli megailus: päike paistis, tuult oli minimaalselt, oli soe. Täpselt nagu üks tore Eestimaa suvi olema peaks. Kevad on käes ja suvi ei ole enam üldse kaugel – see lausa kiviviske kaugusel Seetõttu, et plika saaks uusi kohti avastada ja vahvalt aega veeta, otsustasime perega teha väljasõidu Torgu valda Sääre külas asuvasse eestlaste, samuti välismaalaste ja turistide
Sai taaskord üle pika aja käidud pealinnas, Tallinnas. Ega seal suurt midagi ei teinud, aitasin lihtsalt sõbral kolida ja avastasin, et Tallinna teed, vähemalt mingi osa neist, on kohutavas seisukorras. Nii auklikud teed, et lihtsalt lõhub auto ära. Mis siis ikka. Läksime reedel kella 12 praami peale, Tallinnas olime umbes pool 4. Peale Risti ristilt keeramist Tallinna peale oli metsavaheline
“100 blogipäeva projekt” on teistel osalejatel juba läbitud, samas kui mina mökutan endiselt kahekümnendate blogipäevade peal . Aga mis teha. Sõnu välja kangutada ka mõtet ei ole. Kui ei ole mõtteid või õiget tunnet postituste tegemiseks, ei tasuks, mina leian, seda teha. Aga täna teen. Enamus lugejaid peaks juba olema tuttav minu isaks ja Armsakese emaks saamisega uue aasta esimesel
Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade? Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud,