«Mehed naeravad oma südame, naised ainult oma suuga»
Vaatasime neljapäeval (13.04) Armsakesega, kellega tõepoolest uuesti koos oleme , kohe peale “Kolmeraudse” esimese saatekülaliste Heleni ja Kalvi-Kalle vestluse lõppu Mihkel Rauaga dokumentaalsarja “Surmavad Naised” (kohe esimene lugu) ning olin esimest korda seda saadet vaadates kergelt öeldes jahmunud , võiks vist isegi öelda et šokeeritud , kui nägin kohe esimese teemana 1965 aastal Indianat ja selle elanikke tabanud tänaseni üheks
Iga inimese elus on hetki, momente, mis on südant- ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest
Oeh, juba enam kui kuu on möödunud mu viimasest blogipostitusest. Aga nüüd on aeg taas end blogimaailma tagasi tuua. Ja kahel teemal. Esimene neist on Eesti Blogiauhinnad 2017, kuhu blogijad saavad end neile sobivas kategoorias rahvahääletusele kandideerida. Olen võrreldes teiste blogijatega saanud kindlasti vähem kirju, aga olen saanud mõned tüdrukutelt, kes tundsid huvi mu kandidatuuri vastu selle aastasel EBA-l. Vastuseks
Tegelikult ma ei teagi kohe, kas nutta või naerda … Või jätta üldse seisukoht võtmata ja avaldamata . Aga siiski eile tööajal, kui mul selline pisikene pausikene sõidu vahepeale tekkis, mida tekib tegelikult päris mitmeid kordi, mõtisklesin ning otsustasin oma kindla seisukoha ikkagi letti käia, olenemata sellest, keda (või mida) peaksin pahandama, sest ausalt öeldes on mul sellest täiesti pohhui.
Tänane ja nimelt just see postitus on eelkõige meie jaoks hästi eriline, üks meie erilistest päevadest ja hetkedest elus, sest täna 2 aastat tagasi, 30.jaanuaril 2015 täpselt kell 23.00 sündis hästi pisike ja peaaegu kolm kilogrammi kaaluv tüdrukutirts, kes nüüdseks on kasvanud nii jõudsalt ja tublilt, et tähistab täna oma teist eluaastat, mis tõepoolest väga kiiresti läinud on. Sama kiiresti
Kusjuures selle postituse kirjutamist olen kaalunud suisa enam kui 5 aastat, kahjuks (ja kellegi õnneks) ja millegipärast ei ole kunagi selleni jõudnud. Mõtlesin siis YouTubest Eesti mussi kuulates , et teen selle täna teoks. Nimelt jäin mõtlema omal ajal, mis ikkagi juhtub pärast surma? kas tõesti läheme taevasse Jeesuse või Jumala juurde Paradiisiaeda või Eedeni aeda, millesse sügavalt kiriklased usuvad
Selle asemel, et kirjutada arvustust kahele filmile, Arnold Schwarzeneggeri “Punasele Kuumusele” ja Dustin Hoffmani “Tootsiele”, mida olen kunagi TV3 kanalilt näinud, räägin teemal, mis mind tõeliselt pahandas . Nimelt avastasin ühel õhtul, et internetis ringleb postitus ja petitsioon kahe Türgi (täpsemalt Isparta) poisi – Hasan Kuzu ja Neset Yaman – vastu, kes väidetavalt peale koertekaklust ühel väikesel abitul koerakesel kõrvad