Kas tuleks nutta või naerda, ma ei tea, sest mõned päevad tagasi, laupäeval, 14.mail 2011 toimus Eurovisiooni Lauluvõistluse finaal, kus 25 osalenud riigi seast sai Eesti lugu “Rockefeller Street” Getter Jaani esituses teise koha – seda kahjuks tagantpoolt. Aga ei, lugu oli hea, isegi väga hea. Paljud ennustasid üheks favoriidiks just Eesti lugu, aga Eurovisioon on juba selline võistlus, kus
Nagu kõigile teada mu veidi rohkem kui nädala vanusest postitusest, osalesin Filmitalgud.ee filminäitleja koolitusel, mis toimus 30.aprillil 2011 Kuressaare Ametikoolis. Koolitusel edukalt käidud, omandatud juurde uusi teadmisi ja proovitud mängida nõia stseeni Evelini (mängis Brendat) ja Enega (mängis nõida), siis nüüd on esitatud kandidatuur proovida saada mõni äge roll uues rahvafilmis, kuhu otsitakse (amatöör)näitlejad üle Eesti. Kuna mina elan endale
On möödunud 2aastat ja kätte on jõudnud 2006aasta maikuu algus. Koer Kudi läbis minuga elutee, nähes minu rõõmu- ja kurbusehetki, minu esimest südant purustavat armastust ja sellega toime tulemist, alustades õpinguid Õisu Toiduainetetööstuse Koolis ja kolimist Saaremaale, mis toimus just 2006aasta 6.mail. Kuressaare bussijaama jõudsin täpselt kell 21.30. Tiia, Nasva Pagari juhataja, tuli autoga bussijaama mitu minutit hiljem. See oli
Viimased paar päeva on olnud väga teguderohked, õnneks, olen käinud siin ja seal, näinud teist ja kolmandat, ja olen viibinud iga nurga peal. Eht, eks? Ainult üks asi on mind juba tükk aega vaevanud. Nimelt, teate, ma muidugi loodan, et see ei ole nii, aga mulle on sügavalt näima hakanud, et mul on tekkinud või hakkavad tasapisi välja lööma tunded
29.aprillil kell 16 algas Vallikraavi Veeralli rongkäiguga linnaorkestri saatel ametikooli juurest Vallimaa tänavalt, kust rongkäik liikus keskväljaku kaudu piiskopilinnuse juurde. Rongkäigule järgnesid sõudevõistlused Kasse-paatidel viieliikmeliste võistkondadega ja omavalmistatud alternatiivsõidukite võistlus, mida mina, Evelin ja Rando natukene enne kella viit vaatama läksid. ohale jõudes oli kosta valju muusikat, mis ei lasknud kuulda omi mõtteidki, rääkimata teiste juttu, kes soovisid midagi kellelegi
On 30.aprilli hommik, kell on pool üheksa. Järsku, kui veel oma suurel mugaval punasel diivanil unemaal olin, hakkas järsult arvuti äratuskell tööle, andes märku, et “hei luuser, on aeg üles ärgata!” Ei mingit ülessetõusmist, mitte veel. Siiski üheksa ajal oma silmaluugid avali ajasin ja olin mõned minutid pikali ja siis ajasin end püsti. Käisin pelleris, tegin suitsu aknavahel, pesin hambaid,
Seda vist ei juhtu kunagi, et ma teda enam ei armasta. Usun, et armastan teda ka siis, kui mulle muld peale visatakse!. Isegi mu lemmikarmastusloo sõnad ütlevad, et “Taevas on sinine, kui me lausume, et armastus on imeline!” Lause on kena, kuid olen tõsiselt hakanud kahtlema selle tõelisuses. Eriti lause teises pooles. Aga ega’s midagi, pean sellega leppima, kuna see