«Me kõik sureme kord, aga mitte kõik ei jõua seda ära oodata»
Oeh… ja veel kord oeh… Paneb lausa ohhetama ja ahhetama. Oih jah . Olin 13 päeva töölt kõrval angiini haigsetumisega. Tegin ilusti läbi 10-päevase antibiootikumi ravikuuri ja kõik tundus olevat korras: neelamisel polnud valu, palavik, mis kestis 2-3 päeva ja peavalu, mis kimbutas mind umbes kolm päeva ööpäevaringselt, olid samuti kadunud. Väsimust ei olnud ega tundnud, olin sama nagu tavaliselt
Juba kaheksandat päeva passin kodus mitte mulle traditsioonilise haigusega – allergilise riniidi (ehk inimeste keeli allergiline nohu) -, vaid seekord mulle sootuks küll kuuldud, kuid varem ise mitte kokku puutunud suulaepõletiku ehk angiiniga. Kui näiteks võrrelda riniiti ja angiini, siis nende vahe minu kogetu põhjal, mis ei pruugi ühtida teiste omadega, on sellised: esimesel on märkideks ninakinnisus ja vesised silmad,
Taaskord on kirjutamisele sisse tulnud ääretult pikk vahe . Muidugi on teemasid, millest kirjutada, ja on hulk postitusi, mis seisavad kuid ja osad koguni aastaid mustandite kaustas, ent millegipärast ei jõua ma kuidagi nende kirjutamisega edasi. Näiteks eelmisest kuust seisab mustandite kaustas postitus, mis kohe kuidagi uusi tähti ja sõnu juurde ei saa , aga loodan sellegi postituse ükskord valmis
Selle aasta esimeses, ent loodetavasti mitte viimases videopostituses, mis kannab juba järjekorra numbrit seitse, kus avaldan oma isiklikku arvamust ja jagan seisukohta enda mõttemaailma seisukohalt kahel teemal: Apollo Kinost, kus nädal tagasi koos lapsega Apollo Kino korraldatud perepäeval käisin. Ja teine teema on lugu ühest naisest, kes on saanud Eesti esimese kodanikuna saanud loa sõita Šveitsi, et teha seal endaga
Nii-nii palju kuid on läinud mööda mu viimase postituse tegemisest , milleks oli videopostitus uue Eesti filmi “Võta või jäta” teemal…; Ent ma ei taha, no kohe mitte kuidagi ei taha ega soovi toda postitust jätta selle aasta viimaseks ja võtan end nüüd kokku ning teen pika aja järel blogisse ühe sissekande, mille teemaks on inimeste ja kõikide elusolendite
“Võta või jäta” on Eesti Vabariigi sajandaks juubeliks vändatud film ehitusmehest Erikust (Reimo Sagor), kes peale lapse sünnitanud ema (Liis Lass) keeldumist lapse kasvatamisest ja lapse elust osavõtmisest üleöö üksikisaks jääb. Selle aja jooksul kogeb ta emotsioonde ja juhtumisi, mida tal kunagi varem olnud pole. See on lugu mehe keerulisest ja pikast isaks saamise ja kasvamise teekonnast. Lugu, mille käigus
Antud videopostituses tuleb poole tunni jooksul juttu meelelahutuse valdkonda kuuluvast televisioonist ja vanema aja filmidest, mida kahjuks meie kohalikud tasuta ja tasulised telekanalid peale kahtkümmet aastat enam näidata ei soovi . Lisaks on päevakorras Windows Movie Maker, mis tegelikult sugugi ei ole üldse nii halb videotöötlusprogramm, kui seda ekslikult arvatakse . Samuti “kurdan” veidi oma mõned päevad rohkem kui nädal