«Ma õppisin suhtuma surma kui vanasse võlga, mis tuleb varem või hiljem tasuda»
Küll on kahju, et vanahärra seal üleval pilvede all, peal või kohal on andnud mets- ja koduloomadele, aga ka lindudele väikese aju veel väiksema ajumahuga, sest igal hommikul linnast tööle ja igal õhtul töölt linna sõites on just väikesed vaesed linnukesed need, kes kuidagi ei taju auto surmavat ohtlikkust. Üritan küll nendele otsasõitu või nende riivamist vältida, kuna nad on
Teate ja mäletate ju küll, kes on Crenna. Crenna siis meie väike numpsik kutsake, kes juba 27.juulil saab kaheaastaseks. Mõelda vaid, kui kiiresti aeg läheb. Me oleks ta nagu eile alles toonud (tema meie perre tuleku lugu), nüüd on ta aga juba enam kui poolteist aastat vana. Crenna nime saamine aga ei olnud nii, nagu võib-olla teistel kutsakestel, et pakume
Üle pikkade-pikkade aegade – tere. Mina olen Crenna. Ehk mäletate mind veel? Just, mina olen see väike must-valge kutsakene, kelle Ailar ja Armsake omale 1,4 aastat tagasi võtsid. Ma eriti kirjutada ei viitsi, see on rohkem Ailari teema, sest tema tahab kirjutamise ja oma blogi arendamisega vaeva näha, mistõttu tuleb minult siia bloggerisse vähem postitusi kui Ailaril ja Aarne Toompargil
Oi kui kaua on võtnud mul aega uue postituse tegemine Täiega kaua. Luban aga endale ja kõikidele blogi lugejatele-jälgijatele, et tänasest see muutub taas traditsiooniks, nagu oli varem, kui nädalas sai avaldatud vähemalt 2-4 postitust. Isegi jõulusoove seekord ei edastanud blogi, vaid ainult Facebooki vahendusel. Kes aga ei ole meie mullust jõulusoovi veel näinud-lugenud, saab seda veel veebruarikuu lõpuni lugeda
Ahoi head lugejad! Mina olen Crenna, mille uus peremees Ailar ja uus perenaine Armsake panid, kahekuune kutsikas Saaremaalt. Saan 27.oktoobril kolmekuuseks. Siis, mõelda vaid – juba ülehomme saan tähistada oma kolmekuust sünnipäeva oma uute omanikega – Armsakese ja Ailariga, kelle blogisse hetkel endast üht postitust kirjutan. Mul läks tema veenmisega lubamaks kirjutada üht postitust kaua aega, sest ta tundub esmapilgul
Mäletate ju postitust loomadest, kes võivad teinekord olla tõelised paharetid, harvematel juhtudel ehk isegi paharetilikumad kui mõned inimesed või väiksed lapsed. Siin on kõigile loomahuvilistele (miks mitte ka neile, kes loomadest suurt ei huvitu? ) vaatamiseks video, mille on oma Facebooki kontole üles laadinud Paolo Taranto, kassidest, kes satuvad inimeste jaoks vaimukatesse olukordadesse täiesti tahtmatult. Nende uudishimu, nagu ka teiste
Laupäeval, vist oli laupäev, kui sai käidud raamatukogus korraks ja internetipunktis (AIP), kus aitasin tuttaval paar kirja ära saata ning sealt tagasi tulles kohtasime Keskraamatukogu ees toredaid tuvisid, kes süüa otsisid. Kuna just enne olin poes käinud ja saia, lisaks paljule muule , ostnud, otsustasin neid armsaid ja vahvaid lendlevaid olevusi veidi sööta. Juhtus aga nii, et just need samad