«Tee oma tööd nii hästi, et kellelgi pole võimalik seda paremini teha»
Eilsel ilusal, tõesti ilusal ja soojal maikuu õhtal oli ETV ja paljude teiste riikide otse-eetris 62. Eurovisiooni Lauluvõistlus, mis sel aastal toimus eelmisel aastal Dšamala võidu tõttu Ukrainas Kiievis. Selle aja jooksul on võistluse võitnud enim Rootsi ja Iirimaa, Prantsusmaa ja Luksemburg, Holland ja Suurbritannia, Taani ja Iisrael ning Norra. Ühe korra, 2001 aastal kuni tänase päevani kogu maailma üllatanud
Oeh, juba enam kui kuu on möödunud mu viimasest blogipostitusest. Aga nüüd on aeg taas end blogimaailma tagasi tuua. Ja kahel teemal. Esimene neist on Eesti Blogiauhinnad 2017, kuhu blogijad saavad end neile sobivas kategoorias rahvahääletusele kandideerida. Olen võrreldes teiste blogijatega saanud kindlasti vähem kirju, aga olen saanud mõned tüdrukutelt, kes tundsid huvi mu kandidatuuri vastu selle aastasel EBA-l. Vastuseks
Nüüd, kus oleme looduse üldist tervist hoidnud taaratagastamise näol Moya taarapunkti, poes vorsti ja piima järel käidud ning vorstisaia süües ja juues kõrvale Coca-Colat, mida me tegelikult joome väga harva, ning Armsake köögis toidutoimkonnas askeldamas otsustasin mina parendada ja muuta arvamuspostitust 1988 aasta põnevusfilmile “Punane Kuumus” (“Red Heat”), mille peaosades James “K-9 Suur Koerasõber” Belushi ning USA action-staar Arnold “Alati
Mul oli eelmisel kuul periood, kus und polnud, sest lihtsalt ei olnud und, mistõttu sai Armsakesega vaadatud erinevaid toredaid filme, mille vaatamise ajal Armsake siiski ära vajus ja mis tõttu vaatasin filme üksinda (aga ma ei olnud “Üksinda kodus” ). Lisaks “Kolme ninja” filmide vaatamisele, Hulk Hogani “Lapsehoidja” filmile ning kindlasti veel mingile filmile, mida enam ei mäleta , vaatasin
Nii… Plika lasteaeda viidud, Crennaga õues ära käidud ja kuivatatud enne tuppa tagasi laskmist, hommikune vorstisepik söödud ja õunamahl peale joodud, teleka- ning arvutiekraan ekraani puhastuslappidega puhastatud, “Muinasjutu Mets” ja “Up Where We Belong” kuulatud. Lisaks veel võtsin seinalt maha paberi, mille peale kirjutatud puhas möga, mis absoluutselt kedagi ei koti (vähemalt mitte mind). Nüüd aeg iseendale. Kuulan siin vaikselt
Kuna mul polnud öösel (loe: pühapäeva öösel vastu esmaspäeva) und, laadisin Viasati (ehee, reklaam teile, Viasat) videolaenutusest komöödiafilmi “Jubetar” (“The Duff“), mis räägib keskkooli viimases klassis õppivast Biancast (Mae Whitman), kes saab teada, et kaasõpilased kutsuvad teda jubetariks (loe: jube paks sõbranna) ning palub karistmaatilise naabri ja spordimehe Wesley (Robbie Amell) abi oma viimase õppeaasta riismed päästma. Nagu tavaks nii
Jah, aeg läheb ikka kuradima kiiresti. Alles oli eelmise nädala esmaspäev ja teisipäev, praktiliselt nädal on möödas Eurovisiooni finaalist, kuhu Eesti seekord ei pääsenud ja kus võidutsesid Ukraina, Austraalia, kes minu meelest tegelikult võistelda üldse ei tohiks, sest ta ei ole Euroopa riik ja minule teadaolevalt ei ole neil ka ühtegi telekanalit, mis kuuluks EBU-sse, ning Venemaa, kes omakorda on