«Aeg on hea jutuvestja, ajalugu hea kuulaja»
Nii… Plika lasteaeda viidud, Crennaga õues ära käidud ja kuivatatud enne tuppa tagasi laskmist, hommikune vorstisepik söödud ja õunamahl peale joodud, teleka- ning arvutiekraan ekraani puhastuslappidega puhastatud, “Muinasjutu Mets” ja “Up Where We Belong” kuulatud. Lisaks veel võtsin seinalt maha paberi, mille peale kirjutatud puhas möga, mis absoluutselt kedagi ei koti (vähemalt mitte mind). Nüüd aeg iseendale. Kuulan siin vaikselt
Kuna mul polnud öösel (loe: pühapäeva öösel vastu esmaspäeva) und, laadisin Viasati (ehee, reklaam teile, Viasat) videolaenutusest komöödiafilmi “Jubetar” (“The Duff“), mis räägib keskkooli viimases klassis õppivast Biancast (Mae Whitman), kes saab teada, et kaasõpilased kutsuvad teda jubetariks (loe: jube paks sõbranna) ning palub karistmaatilise naabri ja spordimehe Wesley (Robbie Amell) abi oma viimase õppeaasta riismed päästma. Nagu tavaks nii
Jah, aeg läheb ikka kuradima kiiresti. Alles oli eelmise nädala esmaspäev ja teisipäev, praktiliselt nädal on möödas Eurovisiooni finaalist, kuhu Eesti seekord ei pääsenud ja kus võidutsesid Ukraina, Austraalia, kes minu meelest tegelikult võistelda üldse ei tohiks, sest ta ei ole Euroopa riik ja minule teadaolevalt ei ole neil ka ühtegi telekanalit, mis kuuluks EBU-sse, ning Venemaa, kes omakorda on
“Pühapäev Sepoga”, TV 3 uus meelelahutuslik pühapäevaõhtune lustlik ja humoorikas naljasaade, kus valitakse seda kõige õigemat eestlast või eestlannat, oli pühapäeval, 6.märtsil kõike muud, kui oskasin arvata või isegi eeldada, sest esiteks kuulutati see välja kui õige eestlase otsimine, avastamine, kuulutamine, kus osalevad tegelikud Eesti inimesed, vähemalt nii sain mina aru TV 3 saate kirjeldusest: Praegustel keerulistel aegadel on kohati
Tere head lugejad üle pika-pika aja. Seekord on blogimisse tulnud tõepoolest väga pikk vahe, peaaegu pool aastat juba. Kuid alati ei ole võimalik postitada ajapuuduse tõttu või muudel põhjustel. Mis siis aga vahepeal toimunud on? Esimesena tuleks välja tuua muutustega läänerindel teema, mis lühidalt rääkis preilna raseduse kulgemisest. Nüüd on rasedus lõppenud ning 30.jaanuaril 2015 sündis minu, Armsakese ja Crenna
Oh mind ja mu meelistegevusi küll. Taaskord olen valmis saanud uue intro teleseriaalile, millest ühe intro juba teinud olen – “Walker, Texase korravalvur” on siis see intro, mida üle poole aasta tegin. Lihtsalt ei olnud mõtteid, kuidas lahendada sellist olukorda, kus video oleks nagu veninud, sellega ma rahul üldse ei olnud. Kuid mõned päevad tagasi sai varsti roostetama hakanud projekt
Reede hilisõhtul sai Kanal 2-st vaadatud draamafilmi “Purunematu side”, mis rääkis loo abielupaarist, kes aastaid kestnud kooselu järel on lahkarvamusel olulistes küsimustes – mis on tõeline õnn, edu ja armastus? Jõudnud oma abielus murdepunktini, otsustab Clarice (Taraji P. Henson) pöörduda psühhiaatri poole. Samal ajal sõbruneb Dave (Morris Chestnut) aga üksikema Juliega. Mees leiab nende juurest selle, mida ta pikalt otsinud