«Igas inimeses on päike, laske tal ainult paista!»
Järjekordne postitus filmi- ja teleseriaali maailmast, kus omavahel on edukalt põimitud filmikunst ja muusika. Ja nende žanrite kõige säravamad tähed kõige paremas võtmes. Nii nagu näeb ette klassika Kuid seekord on see postitus võrreldes eelmistega erilisem, sest kaasahaaravas muusikamaailmas leiab tunnuspalasid lisaks televisiooni pärusmaalt koguni arvutimängudest. “H20 – merinetsid” (“H20: Just add water”) Austraalia telesari kolmest neiust, kes elavad teismeeas
Järjekorras juba kolmas teleseriaalide teemalooga seonduv postitus, kus toon välja laulud ja palad, mis minu meelest erinevatest sarjadest ja filmidest mulle silma on jäänud. Mis meeldivad eriti heade sõnade ja meloodia poolest, aga ka esituse ja selle harmoonia poolest, mis ühildub minu muusikamaitse ja olgem ausad, eks veidi ka hingega, kuna laulu kuulates seostub kõik meie sisemise minaga, ka hingega,
Peaaegu 10aastat on on möödunud Austraalia ajakirjaniku Charlotte Willise artiklist, kus ta kirjutas teleseriaalide teemalauludest, mida keegi unustada ei suuda. Seda omal ajal vahendas Õhtuleht. Ja ega’s ma siis kehvem vend olla ei saanud ja nii tegin minagi eraldi postituse tunnusmeloodiatest. Aga nüüd, kus möödunud 8aastat otsustasin teha esimesele postitusele järje. Siin on paremuse või halvemuse järgi järjestamata palad, mis
Mina ja mu üks suurimaid lemmiktegevusi – filmi või teleseriaali algustiitri ehk intro pikendamine või muutmine – on üle pika aja tagasi pildis . Olen “A-Rühma” kolmandat introt kaalunud ja plaaninud mitmeid kuid, kuid lihtsalt viitsimisest pole sellega söandanud tegeleda. Kuu aega tagasi võtsin end kokku, au ja kiitus mulle , ja tegin selle ära. Esmalt, nagu ikka, tuli alustada
“Ohoo!” mainisin oma peas ja mõtetes iseendale, kui YouTubes ringi tuuritades avastasin, et maailma populaarsemasse ja suurimasse videokeskkonda on laetud üles isiklikult minu jaoks Eesti üks parimaid ballaade armastusest ja selle kaotamisest, tagasivõitmisest, aga ka südant murdvast olukorrast, kus keegi igatseb taga kedagi, keda kas enam pole või lihtsalt on läinud kuhugile, kust teda enam keegi ei leia. Ja siis
Ei saa üle ega ümber lükata fakti, et viimasest postitusest on möödas rohkem, kui pool aastat. Häbi-häbi mulle ! Siis, kui sai avaldatud Siga triloogia 5, aga ka Seapoiss Edgari seikluste 4.osa. Üritan end parandada. Ent üle pika aja postitust tehes otsustasin jagada koguni poolteist aastat kogutud postkaarte, mis on mulle saadetud maailma eri paigust. Tänase päevaga kokku olen saatnud
Edgar lippas võimalikult kiiresti sinna, kuhu parasjagu mõttetegevus teda suunas. Peaaegu igast ilmakaarest tuli turvatöötaja ja ainus väljapääs oli välisuks, mille poole Siga kärmelt jooksis, kuid automaatuksed sulgusid Seapoisi ees. Detektiiv ja turvatöötajad on Sea ringi piiranud. „Olete kinnipeetud süüdistatuna valeraha levitamises. Minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale.” Kinnipeetu viidi poe turvaruumidesse, kus turvaülem Baari Paavo Seapoisiga karmi vestlusesse