«Me usaldame harva neid, kes on meist targemad»
Varsti on jõulud. Inimesed mõtlevad kindlasti, mida kellelegi kinkida. Kus jõule tähistada. Kuidas tähistada. Kas kodus või tuttavate juures? Mõni rikkam sell ilmselt pühib eestimaa tolmu jalgedelt ning tõmbab mõnda soojemasse riiki. Egiptusesse, Dubaisse näiteks. Meie isiklikult välismaale minna ei plaani, aga arvatavasti läheme jõuludeks maale. Meie pere ning Zanussi ja Bacilloli pere. Väikesed lapsed on kindlasti kannatamatud ja on
Jõulukuu on käes… Kõik, eriti lapsed kindlasti ärevusega ootavad jõule, et imelise rohelise puu alt otsida ülesse just talle tehtud jõulukink, see avada ja sellest nõrkemiseni rõõmu tunda. Või kui mitte jõulupuu alt, siis millegi muu alt või kuskilt mujalt. Erinevalt teistest blogijate jõululoosis osalejatest ei pane ma kirja, mida oleks vaja või mida sooviksin… Küll aga olen ärevil ja
Ja jälle pole mul und ja nüüd, kui kell on peaaegu pool üheksa hommikul, olen oma ajud tossamiseni viinud, sest ei ole suutnud välja mõelda, mis dokumentaalfilmi või -sarja vaadata, kuigi ära vaatasin “Üksinda kodus” saatevigad ja lühiklipi sellest, kuidas seda filmi tehti. Muidugi mängisin veidi ka paari mängu, aga neist tüdinesin. Seetõttu mõtlesin, et ajaviiteks kirjutan edasi 3 päeva
Nii… Plika lasteaeda viidud, Crennaga õues ära käidud ja kuivatatud enne tuppa tagasi laskmist, hommikune vorstisepik söödud ja õunamahl peale joodud, teleka- ning arvutiekraan ekraani puhastuslappidega puhastatud, “Muinasjutu Mets” ja “Up Where We Belong” kuulatud. Lisaks veel võtsin seinalt maha paberi, mille peale kirjutatud puhas möga, mis absoluutselt kedagi ei koti (vähemalt mitte mind). Nüüd aeg iseendale. Kuulan siin vaikselt
Kuna mul polnud öösel (loe: pühapäeva öösel vastu esmaspäeva) und, laadisin Viasati (ehee, reklaam teile, Viasat) videolaenutusest komöödiafilmi “Jubetar” (“The Duff“), mis räägib keskkooli viimases klassis õppivast Biancast (Mae Whitman), kes saab teada, et kaasõpilased kutsuvad teda jubetariks (loe: jube paks sõbranna) ning palub karistmaatilise naabri ja spordimehe Wesley (Robbie Amell) abi oma viimase õppeaasta riismed päästma. Nagu tavaks nii
Sain eelmisel kuul, juulikuus Kuressaares Auriga parklasse liikudes pardakaamerasse Žiguliga nooremapoolse meesterahva, kes Auriga parklasse saamiseks ilmselt ei viitsinud pikalt sõita ega ringi peale teha, mistõttu tüüp lõikas ja seega sõitis vastassuunas . Et aga teistes liiklejates pinevust tekitada ja omale veel liiklusrikkumisega seotud paragrahve juurde tekitada, ei näidanud mees kordagi pööretel suunatuld . Et aga autojuhil oleks õnne vähem
Oh sa, kus eelmisel nädalal (loe: umbes nädal enne jaanipäeva) oli alles päev, kus udu oli nii palju, et isegi merd, mis on minust saja meetri kaugusel ja Sõrve majakas paarisaja meetri kaugusel, ei näe. Tõesti vahva vaatepilt. Olen elu jooksul näinud palju udu, hommikuti ja õhtuti, kuid esmakordne nähtus minu jaoks, et peaaegu terve päev on udu paksem ja