Maailma lõppu, nagu mingid elukad ennustavad juba enam kui 10-aastat vist, ei tulnud. Ei olnud ei Päikest ega muud tulekuma taevas, mis oleks pidanud hävitama maailma 21.detsembril 2012. Taevas on täiesti tulevaba. Üks minu versioonidest, miks maailma lõppu ei tulnud, on: Eile, 21.detsembril 2012 esimestel tundidel läksid Kuu ja Päike kaklema. Kuu tahtis tuua maailmalõpu külmutades, Päike aga kiirte abil
Praegune maailm on meeletu, meeletu, meeletu maailm. Kõikidel on kusagile kiire: kes kiirustavad peale esimese tööpäeva lõppu teise peale, kes sõidavad reedeti maakodudesse maaelu elama ja maaelu toiminguid tegema. Minul endal muidugi isiklikult otseselt maakodu ei ole, samuti ei jookse mina ühe töö pealt teise juurde, millest veidikene on mingil määral kindlasti kahju. Minu meeletuks, ja veelkord meeletuks maailmaks on
Käisin eile raamatukogus, taaskord, ja laenutasin kaks astroloogiaga seonduvat teost, millest üks – “Õnne ja armastuse horoskoop” tundub jama olevat, vähemalt esialgu vaadates, mistõttu jätan selle teose vahele ja asun teise raamatu juurde, millel nimeks “Sünnikuupäeva saladused”, mis annab lugejale ülevaatlikult ja lühidalt, ent suhteliselt põhjalikult teada, missugune peaks olema inimese iseloom ja isiksus, missuguseks kujunevad inimese elukäigu teel suhted