«Aeg möödub, igavik jääb»
Üle pikkade-pikkade aegade – tere. Mina olen Crenna. Ehk mäletate mind veel? Just, mina olen see väike must-valge kutsakene, kelle Ailar ja Armsake omale 1,4 aastat tagasi võtsid. Ma eriti kirjutada ei viitsi, see on rohkem Ailari teema, sest tema tahab kirjutamise ja oma blogi arendamisega vaeva näha, mistõttu tuleb minult siia bloggerisse vähem postitusi kui Ailaril ja Aarne Toompargil
Appikene, kui palavad ilmad on siiani olnud. Kohutav! Oleks nagu Liibüasse sattunud! Kui ülemullu oli suvi nagu Islandi ilmajaam, kes soovitas inimestel 5oC kuuma tõttu koju jääda, ainult taevas kastrulist välja valatud vihm, vinguv tuul ja külm nagu Eesti sügis, siis see nädal on olnud tohutult palav. Näiteks eile sõber mandril ütles, et neil olevat olnud suisa 37oC sooja (tõenäoliselt
Olenemata tänasest palavusest, mis väljas rahvast kimbutas, otsustasime Armsakesega võtta üle pika aja ette jalutuskäigu autodega pöidlaküüdi abil Saaremaal. Seekordseks sihtkohaks oli Orissaare, väike saare külakene… Kohale jõudmiseks kulus aega normaalselt 2 tundi ja selleks kokku kulus 4 autot ja väga palju jalutamist. Armsakesega, kellele on Orissaare tunduvalt tuttavam kui mulle ja kes teab umbeski, kus miski asub, siis mulle
Kõigile peaks kristallselge olema, et juba iidsetest aegadest, juba ajast, kui veel Herakles imetegusid korda saatis ja hällis lamades kaks madu tappis, on maailma eripaigus elanud erinevat sorti loomad, alustades sipelgatest või muudest putukatest ja mutukatest, kes väiksemad kui sipelgad, ja lõpetades maailma ühtede suurimate isenditega – elevantidega või mõnede teiste loomadega, kes veel suuremad kui elevandid. Nende kahe looma
Sai 15.juunil mandril käidud. Täpsemalt Pärnus. Ja muidugi olin mina see, kes Kuressaarest Pärnusse (või oleks korrektsem Pärnuni? ) rooli pidi keerama ja käikudega mängida sai Aga miks mitte, mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Toyota Corolla, millega läksime, on vägagi mugav auto. Minule täiesti sobilik. Istme ja pedaalide omavaheline kaugus on sobiv minu pikkusele ja jalgadele Aga
Maailm on ilus. Just – maailm, mitte elu. Elu sakib ja maailma ilu, looduse poolest, rokib täiega Rohi on rohelisem, nagu on roosid punased. Taevas on sinine ja pilved valged nagu just sedasorti suhkruvatid San Franciscos. Vikerkaare spektrivärvid taevas – imeline vaade, täpselt nagu igapäevased eredad säravad päevad. Ja nii me näemegi praktiliselt iga päev 365 päeva ja 12 kuud
Päikene paistab ja lõokene lõõrib, kätte on jõudnud suvi. Ja nii ongi! Ma ei ole küll ammu-ammu midagi kirjutanud, terve juunikuu lausa, häbi häbi mulle, aga see selleks. Nüüd tuleb hoopiski loota ja uskuda, et see suvi tuleb parem ja ilusam, kui eelmine. Siiamaani mulle tundub, et nii on. Väljas on soe, päike paistab, vesi sillerdab nagu kalliskivi päikesekiirte käes.