Mul veidi kurb meel, sest lisaks vihmasele Saaremaa ilmale, kurat võtaks, mis tegelikult on isegi mõnus ja armas, olen jäänud veidi tõbiseks, on nohu ja vaikselt hakkab mõjuma mu silmadele. Ja kui see juhtub, olen pime nagu kana, kellel kirvega pea maha löödud, kuid kes endiselt suudab ringi liikuda. Ja see ei ole üldse hea tunne, kui joodud vedeliku välja
No nii, hakkame pihta esimese postitusega sajast. Keegi Tarkpea, kellele meeletult meeldib teha trenni, mis tahes trenni ta siis blogi pealkirjas ka silmas (ei) peaks, mõtles selle toreda blogiürituse välja ja leidsin et miks mitte isegi osaleda. Niisiis ma teen seda. Kõik postitused, mille pealkiri sisaldab sõna “Blogipäeva”, kriban blogi tekstilahtrisse täpselt sellise sõnastusega ja nende sõnadega, mida sülg välja
Sai 15.juunil mandril käidud. Täpsemalt Pärnus. Ja muidugi olin mina see, kes Kuressaarest Pärnusse (või oleks korrektsem Pärnuni? ) rooli pidi keerama ja käikudega mängida sai Aga miks mitte, mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Toyota Corolla, millega läksime, on vägagi mugav auto. Minule täiesti sobilik. Istme ja pedaalide omavaheline kaugus on sobiv minu pikkusele ja jalgadele Aga
Üleeile, neljapäeval, 24. aprillil Kuressaares Karja tänavalt leitud õlakott, millel kiri “Surprise” ning selle juures tekst “Sports Systems”. Värvusteks hall ja must. Koti suul on lukuga lahter. Tundub olevat veidi kulunud, mis tõttu võib eeldada, et kott on mõned aastad vana. Kurvale omanikule, kui ta peaks veidi nukker olema ning kes selle kaotas või teadlikult ära viskas ja soovib seda
Maailm on ilus. Just – maailm, mitte elu. Elu sakib ja maailma ilu, looduse poolest, rokib täiega Rohi on rohelisem, nagu on roosid punased. Taevas on sinine ja pilved valged nagu just sedasorti suhkruvatid San Franciscos. Vikerkaare spektrivärvid taevas – imeline vaade, täpselt nagu igapäevased eredad säravad päevad. Ja nii me näemegi praktiliselt iga päev 365 päeva ja 12 kuud
“Kuressaarlased on vist rikkad inimesed, et sõidavad mersude ja BMW-dega?” Niimoodi küsisid minu käest eelmisel aastal Eestis viibiv Saksa abielupaar, kes mu pöidlaküüti täheldasid ja viisakalt peale võtsid ja linna tõid. Niisiis otsustasin pöörata rohkem tähelepanu tervelt aasta Kuressaares liikuvatele neljarattalistele mootorsõidukitele. Selle vaatluse põhjal on küll raske otsustada, mis marki masinad meretaguses linnas liiguvad (uuringutulemused oleksid arvatavasti täpsemad), kuid
Päikene paistab ja lõokene lõõrib, kätte on jõudnud suvi. Ja nii ongi! Ma ei ole küll ammu-ammu midagi kirjutanud, terve juunikuu lausa, häbi häbi mulle, aga see selleks. Nüüd tuleb hoopiski loota ja uskuda, et see suvi tuleb parem ja ilusam, kui eelmine. Siiamaani mulle tundub, et nii on. Väljas on soe, päike paistab, vesi sillerdab nagu kalliskivi päikesekiirte käes.