«Sõbrad teevad õnne suuremaks ja kurbuse väiksemaks, korrutavad rõõmu ja jagavad mure pisemaks»
Mõned, nii umbkaudu kolm-neli päeva tagasi tõbiseks jäädes olid sümptomiteks päeva peale mitmed aevastused, mis oma olemuselt on niivõrd suure võnkega, et lõõb tasakaalust välja; tuleb kasvõi läbi tule ja vee ning vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise ussimunni, sellel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, mis kuni neljaks päevaks mu silme ette täieliku blackouti tekitab. Ja blackouti all pean silmas sõna otseses
Oeh… ja veel kord oeh… Paneb lausa ohhetama ja ahhetama. Oih jah . Olin 13 päeva töölt kõrval angiini haigsetumisega. Tegin ilusti läbi 10-päevase antibiootikumi ravikuuri ja kõik tundus olevat korras: neelamisel polnud valu, palavik, mis kestis 2-3 päeva ja peavalu, mis kimbutas mind umbes kolm päeva ööpäevaringselt, olid samuti kadunud. Väsimust ei olnud ega tundnud, olin sama nagu tavaliselt
Juba kaheksandat päeva passin kodus mitte mulle traditsioonilise haigusega – allergilise riniidi (ehk inimeste keeli allergiline nohu) -, vaid seekord mulle sootuks küll kuuldud, kuid varem ise mitte kokku puutunud suulaepõletiku ehk angiiniga. Kui näiteks võrrelda riniiti ja angiini, siis nende vahe minu kogetu põhjal, mis ei pruugi ühtida teiste omadega, on sellised: esimesel on märkideks ninakinnisus ja vesised silmad,
Nii-nii palju kuid on läinud mööda mu viimase postituse tegemisest , milleks oli videopostitus uue Eesti filmi “Võta või jäta” teemal…; Ent ma ei taha, no kohe mitte kuidagi ei taha ega soovi toda postitust jätta selle aasta viimaseks ja võtan end nüüd kokku ning teen pika aja järel blogisse ühe sissekande, mille teemaks on inimeste ja kõikide elusolendite
Nii kurb, kui see minu jaoks ka ei ole, on mind taaskord otsustanud, maksku mis maksab, kas või läbi tule ja vee ja vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise Eesti talvise jää külastada tõbi, millel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, kellel tõepoolest pole absoluutselt midagi teha, kui mind kiusata ja kimbutada. Ilmselt sain töö juurest, mille tõttu ei jäänud mul üle muud,
Uus aasta ongi käes. Eelmise nädala reedel plaanitud postitus, mis juba novembrikuust mustandite kaustas tolmu kogub, ja laupäevane postitus ainult minu peas kumavaks mõtteks jäigi, sest jäin tõbiseks, mis paariks-kolmeks päevaks mu silmad rivist viis. Esmaspäevaks sain silmad enam-vähem korda ja paika, ka nohu sain järgnevatel päevadel tunduvalt paremaks, aga täielikult lahti saanud siiani ei ole. Samuti ei ole köhast
Oeh, paneb lausa ohkama ja teeb nukraks, et jälle… Jälle olen saanud külma . Ilmselt tuleneb see sellest, et nädala alguses sai tehtud väga füüsilist tööd, nii et järgnevatel päevadel olid mul ja Armsakesel jala- ja kõhulihased valusamad kui Kuning Kobra piinav valu enne surma peale Chuck Norrise salvamist. Ja kuna jope sai mustaks, no kohe tohutult mustaks, tuli see