Mul veidi kurb meel, sest lisaks vihmasele Saaremaa ilmale, kurat võtaks, mis tegelikult on isegi mõnus ja armas, olen jäänud veidi tõbiseks, on nohu ja vaikselt hakkab mõjuma mu silmadele. Ja kui see juhtub, olen pime nagu kana, kellel kirvega pea maha löödud, kuid kes endiselt suudab ringi liikuda. Ja see ei ole üldse hea tunne, kui joodud vedeliku välja
Näib, et viimasel ajal ilmub mu sulest muinasjutte rohkem kui Vändras saelaudu toodetakse. Siin minu teine, mitmeid kordi muudetud ja varem avaldamata muinasjutt, millel nimeks “Nohu” (kellega meist kõik elu jooksul ka kokku puutuvad) ning mille kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma varasemast postitusest, mis avaldatud samuti “Nohu” nime all. Tegelikult valmis selle muinasjutu esmaversioon enne “Piparkoogi heategu”, kuid täna sai see
Käes ongi maikuu, ilmad om ilusad, kiigi kohati tuulised. Eriti poraegu, kuig ilm on pilves. Tegelikult oli mul plaanis tehja postitus teisel teemal, kuid kuna mind on tabanud allerfia, üietolmualletfia, jälle, olen sunnitud passima kodus, aknad kinni aetud,et õuevalfus sisse ei paistaks, mida mu silmnad, nagu ka teisi valgusi (arvuti, TV, iawgfi tulemasin, hmd), üldse ei kannata. Niisiis otusrtasin kirjutada
Oli kord üks põnev hommik. See juhtus aastal 2011 ja kalender näitas detsembrikuu 16. kuupäeva. Mul hakkas külm, aevastasin pidevalt, üldse polnud hea. Tundsin, et ma pean kohe siit välja saama. Põgenesin mööda kitsast käiku, kuni tunneli otsast hakkas valgust paistma. Kui ma lõpuks pika ja raske tee läbisin, leidsin end Kuressaarest oma korterist, kus olen viimased kaks ja pool
25. juuni ja edaspidised mõned päevad ei olegi minu jaoks kõige paremad päevad, sest kahjuks haigestusin eile hommikul. Neljapäeval, siis kui Evelin väikese sünnipäeva laua tegi, mille ümber oli lisaks Randole ja Evelinile endale istuma kutsutud mina, Aivi ja Kairi (puudu olid M & M), algas õrn köha, mis ei näidanud mingeid märke hilisemaks haigestumiseks. Siiski olin reedel ärgates nohu
Oeh, kui hea soe on olla. Ahi soe, tuba soe. Tund aega ahju tuld teha ajaks iga inimese veidikene pahaseks, aga peale siibri kinni panemist umbes kolm tundi hiljem on seda väikest pahameelt väärt, mis toa soojaks saamise korral selle pahameele heaks meeleks muudab. Ja loetud John Grogani raamatust “Marley & mina” 99 lehekülge, neist täna 74 lehekülge. Käisin ka