«Elu nagu või sees. Tunne nagu Delma karbis! Kes aru ei saanud, siis tõlkes – õnnelik»
Nii… Plika lasteaeda viidud, Crennaga õues ära käidud ja kuivatatud enne tuppa tagasi laskmist, hommikune vorstisepik söödud ja õunamahl peale joodud, teleka- ning arvutiekraan ekraani puhastuslappidega puhastatud, “Muinasjutu Mets” ja “Up Where We Belong” kuulatud. Lisaks veel võtsin seinalt maha paberi, mille peale kirjutatud puhas möga, mis absoluutselt kedagi ei koti (vähemalt mitte mind). Nüüd aeg iseendale. Kuulan siin vaikselt
“Kutsuge Cobra 11″, plahvatuste- ja avariiderohke tõeline actionsari Saksamaa kiirteid kontrolli all hoidvate kiirteepolitseinike igapäevaelust, mis on kõike muud kui rutiinne. Karastunud meeskonnal tuleb ööpäevaringselt seista silmitsi lokkava kuritegevuse ja piirideta kaabakatega, mis sageli toovad kaasa pingelisi olukordi, pannes sellega kaalule ka korravalvurite endi elu. Tõepoolest väga hea põnevik. Alati hoitakse või üritatakse hoida televaatajate närvid pingul. Eriti on seda