«Kogemus on nimi, mille igaüks paneb oma vigadele»
Mõned, nii umbkaudu kolm-neli päeva tagasi tõbiseks jäädes olid sümptomiteks päeva peale mitmed aevastused, mis oma olemuselt on niivõrd suure võnkega, et lõõb tasakaalust välja; tuleb kasvõi läbi tule ja vee ning vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise ussimunni, sellel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, mis kuni neljaks päevaks mu silme ette täieliku blackouti tekitab. Ja blackouti all pean silmas sõna otseses
Nii kurb, kui see minu jaoks ka ei ole, on mind taaskord otsustanud, maksku mis maksab, kas või läbi tule ja vee ja vajadusel isegi läbi kümne sentimeetrise Eesti talvise jää külastada tõbi, millel endiselt nimeks kurjakuulutav Nohu, kellel tõepoolest pole absoluutselt midagi teha, kui mind kiusata ja kimbutada. Ilmselt sain töö juurest, mille tõttu ei jäänud mul üle muud,
Oeh, paneb lausa ohkama ja teeb nukraks, et jälle… Jälle olen saanud külma . Ilmselt tuleneb see sellest, et nädala alguses sai tehtud väga füüsilist tööd, nii et järgnevatel päevadel olid mul ja Armsakesel jala- ja kõhulihased valusamad kui Kuning Kobra piinav valu enne surma peale Chuck Norrise salvamist. Ja kuna jope sai mustaks, no kohe tohutult mustaks, tuli see
Näib, et viimasel ajal ilmub mu sulest muinasjutte rohkem kui Vändras saelaudu toodetakse. Siin minu teine, mitmeid kordi muudetud ja varem avaldamata muinasjutt, millel nimeks “Nohu” (kellega meist kõik elu jooksul ka kokku puutuvad) ning mille kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma varasemast postitusest, mis avaldatud samuti “Nohu” nime all. Tegelikult valmis selle muinasjutu esmaversioon enne “Piparkoogi heategu”, kuid täna sai see
Käes ongi maikuu, ilmad om ilusad, kiigi kohati tuulised. Eriti poraegu, kuig ilm on pilves. Tegelikult oli mul plaanis tehja postitus teisel teemal, kuid kuna mind on tabanud allerfia, üietolmualletfia, jälle, olen sunnitud passima kodus, aknad kinni aetud,et õuevalfus sisse ei paistaks, mida mu silmnad, nagu ka teisi valgusi (arvuti, TV, iawgfi tulemasin, hmd), üldse ei kannata. Niisiis otusrtasin kirjutada
Oli kord üks põnev hommik. See juhtus aastal 2011 ja kalender näitas detsembrikuu 16. kuupäeva. Mul hakkas külm, aevastasin pidevalt, üldse polnud hea. Tundsin, et ma pean kohe siit välja saama. Põgenesin mööda kitsast käiku, kuni tunneli otsast hakkas valgust paistma. Kui ma lõpuks pika ja raske tee läbisin, leidsin end Kuressaarest oma korterist, kus olen viimased kaks ja pool
25. juuni ja edaspidised mõned päevad ei olegi minu jaoks kõige paremad päevad, sest kahjuks haigestusin eile hommikul. Neljapäeval, siis kui Evelin väikese sünnipäeva laua tegi, mille ümber oli lisaks Randole ja Evelinile endale istuma kutsutud mina, Aivi ja Kairi (puudu olid M & M), algas õrn köha, mis ei näidanud mingeid märke hilisemaks haigestumiseks. Siiski olin reedel ärgates nohu