«Inimesed, kellel on palju vaba aega, veedavad seda tavaliselt nende juures, kellel seda üldse pole»
Mõelda vaid, kus aeg lendab. Viimased nädalad on brittidele olnud värksendav dušš meeldetuletuseks, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, ning kõik, mis elab, ei kesta igavesti. See on londonlaste, kogu Ühendkuningriigi jaoks äärmiselt kurb kuu: asutused olid suletud ja töötajad said vabu päevi, börs oli kinni, BBC logo on tavapärase asemel must, kogu maailm, s.h. Eesti, olid lainestatud tele-,
Juba kaheksandat päeva passin kodus mitte mulle traditsioonilise haigusega – allergilise riniidi (ehk inimeste keeli allergiline nohu) -, vaid seekord mulle sootuks küll kuuldud, kuid varem ise mitte kokku puutunud suulaepõletiku ehk angiiniga. Kui näiteks võrrelda riniiti ja angiini, siis nende vahe minu kogetu põhjal, mis ei pruugi ühtida teiste omadega, on sellised: esimesel on märkideks ninakinnisus ja vesised silmad,
Taaskord on kirjutamisele sisse tulnud ääretult pikk vahe . Muidugi on teemasid, millest kirjutada, ja on hulk postitusi, mis seisavad kuid ja osad koguni aastaid mustandite kaustas, ent millegipärast ei jõua ma kuidagi nende kirjutamisega edasi. Näiteks eelmisest kuust seisab mustandite kaustas postitus, mis kohe kuidagi uusi tähti ja sõnu juurde ei saa , aga loodan sellegi postituse ükskord valmis
Selle aasta esimeses, ent loodetavasti mitte viimases videopostituses, mis kannab juba järjekorra numbrit seitse, kus avaldan oma isiklikku arvamust ja jagan seisukohta enda mõttemaailma seisukohalt kahel teemal: Apollo Kinost, kus nädal tagasi koos lapsega Apollo Kino korraldatud perepäeval käisin. Ja teine teema on lugu ühest naisest, kes on saanud Eesti esimese kodanikuna saanud loa sõita Šveitsi, et teha seal endaga
Nii-nii palju kuid on läinud mööda mu viimase postituse tegemisest , milleks oli videopostitus uue Eesti filmi “Võta või jäta” teemal…; Ent ma ei taha, no kohe mitte kuidagi ei taha ega soovi toda postitust jätta selle aasta viimaseks ja võtan end nüüd kokku ning teen pika aja järel blogisse ühe sissekande, mille teemaks on inimeste ja kõikide elusolendite
Iga inimene, nagu ka loomad, võitlevad oma koha pärast siin maailmas. Kahjuks ei ole kõik meist nii tugevad, et pidada vastu selles karmis ja ebaõiglases maailmas. Ning siis võetaksegi vastu otsus lahkuda sellest maailmast, kus meil on lisaks kurvale ja heale ka palju head, mis meil endil meid ümbritsevast keskkonnast ja olustikest ülesse leida tuleb, igaveseks iga lahkunu meelest temale
Vaatasime neljapäeval (13.04) Armsakesega, kellega tõepoolest uuesti koos oleme , kohe peale “Kolmeraudse” esimese saatekülaliste Heleni ja Kalvi-Kalle vestluse lõppu Mihkel Rauaga dokumentaalsarja “Surmavad Naised” (kohe esimene lugu) ning olin esimest korda seda saadet vaadates kergelt öeldes jahmunud , võiks vist isegi öelda et šokeeritud , kui nägin kohe esimese teemana 1965 aastal Indianat ja selle elanikke tabanud tänaseni üheks