«Halvim viis igatseda inimest on olla temaga koos ja mõista, et ta ei saa kunagi Sinu omaks, kuigi oled teinud selleks kõik»
Ja ongi kõik… Hooaeg on läbi ja minu lemmiktöö, millest kirjutasin “Denboraldi berria” nimelises postituses, saigi selleks aastaks läbi Kahju ja kurb, sest mulle väga meeldis seda tööd teha. Kuid loodame, et tuleval aastal õnnestub mul sinna tagasi minna. Kuid peale seda sai käidud Tallinnas… Mitte küll enda tarvis, vaid kellegi teise, kuid mitte üksinda, vaid sõbraga, nimetagem teda… Antsuks
Sai taaskord üle pika aja käidud pealinnas, Tallinnas. Ega seal suurt midagi ei teinud, aitasin lihtsalt sõbral kolida ja avastasin, et Tallinna teed, vähemalt mingi osa neist, on kohutavas seisukorras. Nii auklikud teed, et lihtsalt lõhub auto ära. Mis siis ikka. Läksime reedel kella 12 praami peale, Tallinnas olime umbes pool 4. Peale Risti ristilt keeramist Tallinna peale oli metsavaheline
Telefon öö läbi laadinud, hakkas see teisipäeva hommikul/öösel 03.40 helisema 10-ne minutiliste kordusäratusvahetustega, tiksus kell minuteid kokku, kui ajaks oli saanud 04.20. End üles ajades, riided selga ja jalanõud jalga pandud, telefon ja raha tasku pistetud, asusin kiire sammuga bussijaama, et võtta peaaegu aasta hiljem, kui sai jala pealinnas kõnnitud ja nädal aega hiljem Lätis käidud, ette nelja tunnine bussiga loksumise reis
Kui autot veab edasi kütusel põhinev mootor, siis inimese mootoriks on söök ja jook. See annab inimesel energiat ja jaksu kõndida, joosta, teha tööd jne. Jalad on mõeldud jooksmiseks või käimiseks, mis veavad inimest punktist A punkti B või punktist B punkti C või hoopiski punktist C punkti A (võimalusi on mitmit mitmit miljonit ). Käed on mõeldud üheks peamiseks