«Inimesed, kellel on palju vaba aega, veedavad seda tavaliselt nende juures, kellel seda üldse pole»
Internetiavarustes ringi kolades komistasin Õhtulehe artiklile, kus antakse praktilist nõud, mida silmas pidada taibuka telefoni, kes istus kivil nagu Paksu Konn ja unistas, et on Elton John , ostmisel. Väljatoodud punktidega olen päri. Ma pole küll ekspert ega midagi, kuid sellest hoolimata lisaksin mõned olulised aspektid juurde ja täiendaksin juba välja toodut enda vaatevinklist. Mida mina telefoni ostmise ajal jälgiksin
Üle pika, pika aja, kui viimasest postitusest on möödas mitmeid kuid, olen saanud maha järjekordselt ühe postitusega. Ent seekord otsustasin teha mitte tavalist tekstiblogi, nagu siiani on olnud, vaid videopostituse. Mida ja kuidas ma väsinuna 15.juunil tehtud videopostituses rääkisin, saate teada allolevat videot vaadates.
Üleüleile, laupäeval, kui Rando mul mu Philipsi juukselõikusaparaadiga juukseid nülis, jäin mõtlema tänapäeva nutiajastu üle ja peale… Elekter on inimestele kättesaadav juba sajandeid. See suurt nutikamaks enam ei muutu ja tõenäoliselt selleks muuta kunagi ei saa… Niisamuti ka näiteks elektripirn või stepslid ja lülitid, vargapesad. Seevastu autod, arvutid, mobiiltelefonid, televiisorid, mikrolaineahjud, pesumasinad, pardakaamerad, nutikellad, tahvelarvutid, poodide nutikassad, miks mitte ka Jaapani
Sain eile taaskord järjekordse kogemuse võrra rikkamaks ja fakti võrra targemaks. Juhtus nimelt selline lugu, et oli vaja tavapärase SIM-kaardi, mille mõõtmed on 15mm x 25mm, asemel uut micro-SIM kaarti (12mm x 15mm). Eeldan, et EMT-s tuleks rahakoti raskust üsnagi märgatavalt kergendada, seetõttu saigi tavalise suurusega SIM-kaardist välja lõigatud micro-SIM kaart. Enamus on sellega arvatavasti juba tuttav, kuid neid, kel
Sai 15.juunil mandril käidud. Täpsemalt Pärnus. Ja muidugi olin mina see, kes Kuressaarest Pärnusse (või oleks korrektsem Pärnuni? ) rooli pidi keerama ja käikudega mängida sai Aga miks mitte, mul ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi. Toyota Corolla, millega läksime, on vägagi mugav auto. Minule täiesti sobilik. Istme ja pedaalide omavaheline kaugus on sobiv minu pikkusele ja jalgadele Aga
“Kuressaarlased on vist rikkad inimesed, et sõidavad mersude ja BMW-dega?” Niimoodi küsisid minu käest eelmisel aastal Eestis viibiv Saksa abielupaar, kes mu pöidlaküüti täheldasid ja viisakalt peale võtsid ja linna tõid. Niisiis otsustasin pöörata rohkem tähelepanu tervelt aasta Kuressaares liikuvatele neljarattalistele mootorsõidukitele. Selle vaatluse põhjal on küll raske otsustada, mis marki masinad meretaguses linnas liiguvad (uuringutulemused oleksid arvatavasti täpsemad), kuid
Eestimaa ilm, mis aastaajapoolest on kevades ja ilmade poolest, mis on aprillikuu lõpust siiani üllatavalt kenad, nii et hinges oleks vaikselt suvi, kuigi nina ja silmad näikse tundvat kevadet. Praegut ilma sobiks üsna tabavalt kirjeldama sellised luuleread, mis töö juures sai kirja pandud: päikene paistab ja katteta on teed, puhumaks tuuled ja voolamaks veed. Paha faktor on siiski see, et