«Kes teab, see teab. Teistel pole vajagi»
Järjekorras juba kolmas teleseriaalide teemalooga seonduv postitus, kus toon välja laulud ja palad, mis minu meelest erinevatest sarjadest ja filmidest mulle silma on jäänud. Mis meeldivad eriti heade sõnade ja meloodia poolest, aga ka esituse ja selle harmoonia poolest, mis ühildub minu muusikamaitse ja olgem ausad, eks veidi ka hingega, kuna laulu kuulates seostub kõik meie sisemise minaga, ka hingega,
Peaaegu 10aastat on on möödunud Austraalia ajakirjaniku Charlotte Willise artiklist, kus ta kirjutas teleseriaalide teemalauludest, mida keegi unustada ei suuda. Seda omal ajal vahendas Õhtuleht. Ja ega’s ma siis kehvem vend olla ei saanud ja nii tegin minagi eraldi postituse tunnusmeloodiatest. Aga nüüd, kus möödunud 8aastat otsustasin teha esimesele postitusele järje. Siin on paremuse või halvemuse järgi järjestamata palad, mis
Mina ja mu üks suurimaid lemmiktegevusi – filmi või teleseriaali algustiitri ehk intro pikendamine või muutmine – on üle pika aja tagasi pildis . Olen “A-Rühma” kolmandat introt kaalunud ja plaaninud mitmeid kuid, kuid lihtsalt viitsimisest pole sellega söandanud tegeleda. Kuu aega tagasi võtsin end kokku, au ja kiitus mulle , ja tegin selle ära. Esmalt, nagu ikka, tuli alustada
Nädala alguses, aprillikuu viimastel päevadel, raadiot kuulates järsku tärkas mulle pähe mõte üritada kirjutada huumorina mõeldud lõbus luuletus välismaa telekarakteritest ja üldiselt enamasti väljamõeldud kuulsustest (muidugi osade eranditega), kes Eestisse paraadile tulid. Nüüd on luuletus “Tähtede paraad” valmis saanud ning peale mitmeid lõppviimistlusi tuli see selline: Benny Hill ja Mr. Bean, Monica Geller ja Rachel Green. Michael Knight ja
Üle pika, pika aja, kui viimasest postitusest on möödas mitmeid kuid, olen saanud maha järjekordselt ühe postitusega. Ent seekord otsustasin teha mitte tavalist tekstiblogi, nagu siiani on olnud, vaid videopostituse. Mida ja kuidas ma väsinuna 15.juunil tehtud videopostituses rääkisin, saate teada allolevat videot vaadates.
Mitmeid ja mitmeid päevi tagasi, kui hilisõhtusel ajal polnud enam midagi teha, ka und ei olnud, otsustasime Armsakesega ära vaadata kultusliku USA märulistaari Arnold Schwarzeneggeri naasmisega Hollywoodi filmitööstusesse Überlingeni lennuõnnetusel põhineva põnevusdraama “Kõik, mis juhtub pärast” (“Aftermath”), mille põhistsenaarium räägib ehitusspetsialist Roman Melnyk’st (Schwarzenegger) ning lennujuhtimiskeskuse töötajast Jake Bonanost (Scoot McNairy), kelle eluteed peale kohutavat, kurba ja saatuslikku lennuõnnetust ristuvad
Nüüd, kus oleme looduse üldist tervist hoidnud taaratagastamise näol Moya taarapunkti, poes vorsti ja piima järel käidud ning vorstisaia süües ja juues kõrvale Coca-Colat, mida me tegelikult joome väga harva, ning Armsake köögis toidutoimkonnas askeldamas otsustasin mina parendada ja muuta arvamuspostitust 1988 aasta põnevusfilmile “Punane Kuumus” (“Red Heat”), mille peaosades James “K-9 Suur Koerasõber” Belushi ning USA action-staar Arnold “Alati